Eric Noormets: Miks minust ei saa kunagi Tallinna tasuta ühistranspordi kasutajat?
Noorena mulle meeldis (jah, tõepoolest!) ühistranspordiga liikuda. Ma tundsin üsna hästi kogu Tallinna ühistranspordivõrku - mis liin kust tuli ja kuhu läks. Tänaseks on minu entusiasm vaibunud ja viimati kasutasin Tallinnas ühistransporti kaks päeva enne seda, kui linnaviletsus (ei, tegemist ei ole kirjaveaga) elanikele tasuta liiklemise võimaldas. (Kuna mind õpetati nii koolis kui ka kodus, et tuleb olla viisakas ja et teiste mõtteid enda omadena esitada ei tohi, siis viitan siinkohal, et väljendit „kohalik omaviletsus" kasutas minu kuuldes esmakordselt 90-ndate lõpus ülikoolis õppejõud Jüri Heinla.)
Kui igal ettejuhtuval võimalusel võime lugeda linnaisade saavutustest ühistranspordi kasutajate arvu kasvatamisel, siis miks siis kadus minul soov liigelda ühistranspordiga? Minu vaatevinklist vaadatuna on põhjuseks see, et Tallinna juhid eelistavad ühistransporti korraldades vanemat generatsiooni.
Vanem põlvkond liigub üldjuhul sirgjooneliselt. Oma vanaema eeskujuks tuues oleks marsruut järgmine: kodu-arst-kodu. Ma ise olen üritanud olla Eesti riigile tubli ja kasulik kodanik. Selle sihipärase tegevuse tagajärjel kasvab peres kolm toredat tüdrukut, kellest tulevikus saavad kindlasti meie riigile tublid kodanikud. Enne selle aja saabumist peavad nemad aga käima lasteaias. Ja siit algab see kannatuste rada sinna kohale jõudmisel...
Bussiga lasteaeda
Kui asi puudutab lapsele lasteaiakoha saamist, on terve Tallinna linn ühtne piirkond. Seega ei tohi lapsevanem ahastavat näoilmet ette manada, kui tema tublile ja aktiivsele lapsele pakutakse lisaks lasteaiakohale ka igal tööpäeval nii hommikul kui ka õhtul boonusena liikumist marsruudil näiteks Männiku-Kalamaja-Männiku.
Mida säärane korraldus tegelikult tähendab? Toon näite oma elust ja abilisena kasutan Tallinna linna kodulehelt leitavat ühistranspordi planeerijat.
Ülesande eesmärk: võimalikult lühikese ajaga transportida kolm last erinevatesse lasteaedadesse ja siis iseennast lõpuks tööle.
Ülesande lähtepunkt: Pääsküla.
Algusaeg: 07:00 tööpäeva hommikul.
Esimese lapsega läheb kergelt. Rännaku lasteaed on jalutuskäigu kaugusel. Edasi-tagasi jalutamine koos lapse üleandmisega võtab kokku 15 minutit.
Järgmised lapsed kaasa ja minek bussipeatusesse. Ajakulu 1 minut. Esimene buss on nr 14, mis saabub peatusesse 07:29. 07:36 oleme jõudnud Hiiu bussipeatusesse. Astume bussist maha ja jääme ootama järgmist bussi, mis kannab numbrit 33. Buss saabub plaanijärgselt 07:41 ja sihtpunkti Kraavi peatusesse laekume 07:45. Koos jalutuskäiguga Kraavikrõlli lasteaeda kulub veel 3 minutit. Seega on järgmine laps õnnelikult kohale jõudnud 07:48.
Tagasi bussipeatusesse! Kell on 08:09 kui peatub buss nr 32, millega sõidame Lilleküla jaama peatusesse, kuhu jõuame kell 08:31. 10 minutiga jalutame järgmisesse peatusesse, kust võtab meid peale buss nr 17. Viimast korda väljume bussist kell 08:42 ja jalutame 5 minutit lapsega Vindi lasteaeda. Kell on 08:47 ja kõik kolm last on viidud lasteaeda.
Nüüd peaks ise tööle jõudma... Kahe bussiga liigeldes jõuan kontorisse 09:19, mis on pisut pärast tööaja algust, aga õnneks on tööandja mõistev. Tööandja mõistvusele pean lootma ka õhtul, kui lõpetan tööpäeva pisut varem, sest ma ei tahaks lastele alles kella seitsme paiku järele jõuda.
Kulus vaid üle kahe tunni!
Võtan kokku enda hommiku: algas ta kodust väljumisega kell 07:00 ja lõppes kaks tundi ja üheksateist minutit hiljem tööle jõudmisega. Mitte kordagi selle aja jooksul ei väljunud ma Tallinna linna piiridest. Kui vaadata minu teekonda Tallinna linna kaardilt, siis ei teinud ma mingeid ebaloomulikke kõrvalekaldeid, mille tõttu ajakulu oluliselt pikenenud oleks.
Millegipärast ei saa ma üle mõttest, et miks mind niimoodi nöögitakse? Miks käib minu maksude eest selline loksutamine? Lisades siia veel ühistranspordi kvaliteedi ehk hädad busside puhtusega, jõuangi enda jaoks ainuvõimaliku lahenduseni. Mind teenindab igal hommikul eelpool kirjeldatud marsruudil sõiduauto, mille väljumisaeg on sobilik minule ning mis suudab etteantud marsruudi läbida alla 1 tunniga. Eeskirju rikkumata. Lisaks - ja see on kõige olulisem - ei ole mu lapsed stressis pidevast loksutamisest. See on väike asi, aga aitab pikendada nende muretut lapsepõlve.
Teadupärast harjub inimene kõigega. Mina olen, Tallinna linnaviletsuse kaasabil, harjutanud ennast autoga liiklema. Mul ei ole täna vähimatki vajadust, soovi või tungi ennast ümber harjutada. Samas paneb mõtlema, et kas ma ikka soovin sellist teenust oma igakuise 250 euro suuruse maksuraha eest saada? Äkki keegi Tallinna Transpordiametist võtaks kuulda erinevaid eksperte, kes on mitmel juhul kinnitanud, et Tallinna ühistranspordiliine tuleks kaasajastada - sügav kommunismiaeg, mis praeguses liinikorralduses valitseb, võiks juba läbi saada.
