Enn Tupp: Iga roju oma koju!
Tuttav ei vihastanudki. Ütles, et Venemaal pole korda, pole kunagi olnudki. Stalini ajal olid vanglad ning Hruštšovi ja Brežnevi ajal elasid hästi vaid parteibossid ja spekulandid, nüüd valitsevad maffia ja vara kokku varastanud oligarhid. Mina ei leidnud põhjust temaga vaielda. Kummutasime sõbralikult veel ühe topka.
Rõhuv enamik Eestis elavaid venelasi on eestlastest mitmeski mõttes mõistlikumad ja nendega ühise riigi ehitamine peaks lausa lust olema. Nimelt nemad on meie parimad liitlased võitlemaks nende endi rahvusest ambitsionistide palgatud kisakõride ning kaasajooksikutega.
Ent kui migrant on uue elupaiga või isegi kodumaa leidnud, siis tuleb tal kohalike tavadega leppida, isegi kui need talle vastumeelsed tunduvad. Ei kujuta ette, et ma läheks Peterburis või Helsingis mõnda aega elanuna venelase või soomlase natuuri arvustama.
Eesti meedia üllitab aeg-ajalt kellegi Sami Lotila kirjutisi, pidavat olema mingi Soome ajakirjanik. Minule on arusaamatuks nende lugude mõte, enamgi aga kirjutaja kalduvus jutt ikka ja jälle aluspükstele juhtida.
Lotila üllitistesse sisestatud perversse arvamuse järgi elab vähemalt kaks kolmandikku eestlastest arengu- ja kultuuripeetuses, kus “sita” ja “perse” suguste sõnade sagedane väljaütlemine kutsub esile nii naerupuhanguid kui ka pahameelt.
Totta kai – kui ma loendan iga Lotila üllitise juurde vähemasti viissada lihtsameelset kommentaari, tuleb selle vennikese “perversset” arvamust mõnevõrra tunnustada, seda enam, kui juba Kolga ja Tarand otsustavad sõna võtta. Esimene neist pöördub abi saamiseks isegi Freudi ja Winnicotti poole. Kutsugu parem taevas appi, et perverssuste avaldamisvilkust meie väljaannetes vähendada.
Lotila käest tahaks küsida, miks ta, “roju”, siit räpaste aborigeenide juurest, kelle aluspükste hügieenistaatust ta nii täpselt hinnata suudab, tagasi Soome ei lähe. Ega siis Soome ole ometi seadusetu Venemaa, kuhu meie tublid venelased minna ei taha. See võis olla aastal kaks tuhat, kui Soome-Norra piiri ületamisel astus minu juurde helkurvesti kandev näitsik. Vastasin, et mul pole midagi tollida. Tema aga tegi hoopis välismaalaste hulgas küsitlust Soome turvalisuse kohta. Kiitsin siis nõrevate epiteetidega otse südamest Soome turvalisust.
Pärastpoole aga lugesin Iltalehtist, et Idakeskuses pussitati. Ja Kauniaises hoidis üks mees töötava mootorsaega kogu kohvikut hirmu all. Vaat sulle. Aga veel: hõimuvennast mõrvar-lihunik Pönkä istub Eestis kinni tapmise ja laiba tükeldamise eest. Tuletame meelde ka Soome koolitulistamised, peremõrvad; juba torgivad jõnglasedki omasuguseid noaga. Tahtmatult tekib küsimus: quo vadis, Suomi?
Võtan südame rindu ja tuletan hõimuvendadele meelde ka pärast NL-iga sõlmitud rahulepingut alanud soometumist, mis jätkus edasiste “sõprus- ja koostöölepingute” näol kuni 1991. aastani. Ei tahakski meelde tuletada viinalembelist kommunistist siseministrit Yrjo Leinot; 1946. aasta kohtufarssi, mis määras kümneaastase vanglakaristuse president Risto Rytile; Hannu Rautkallio uurimust, kus Kekkostki KGB agendina kahtlustatakse.
Soometumine, mida soomlased ise on piltlikult nimetanud kunstiks kummardada ida poole nii ettevaatlikult, et paljas taguots läänele näha ei jääks, tähendas poliitikas rahvusliku demokraatia eitamist ja valitsusele välispoliitilisest suveräänsusest loobumist.
Kuigi tundub, et kui nüüd ollakse soometumise tagajärgedest peaaegu üle saanud, tõstavad selle jäänukid Soome ühiskonnas taas pead: meenutagem kas või Johan Bäckmani. Usun, et see kõik on marginaalne, sest tegelikult on Soome ikkagi turvaline, arenenud tööstusriik, ja üldse: mul on Soomes sadu tuttavaid ning kõik nad on mõistlikud inimesed.
Ent kui Lotila ei taha millegipärast koju Soome tagasi pöörduda, siis soovitan esiteks Petroskoid, sest see on endine Soome linn, mille Lotila võiks oma õitsva kriitikaga taas soomelikuks muuta. Eksootilisem oleks muidugi Ar Riyad, kus saaks sõna võtta Saudi-Araabia kombluspolitsei või vooruse levitamise ja pahedega võitlemise komitee vastu. Kummaski pakutud kohas ei võtaks tal maailmaelu raskete valikute äratundmine eriti kaua aega.
