Kolm Soome lahel tegutsevat kalurite ametiliitu tegid avalduse, milles pidasid 365 km pikkuselt Soome vetes asuva 220-baarise sisesurvega ja vaid ühe eemalasuva vahesiibriga toru nende tööd tõsiselt ohustavaks, sest plahvatusel oleks erakordselt saatusrasked tagajärjed.

TTÜ meresüsteemide instituudi rannikumere sektori juhataja Ants Erm rõhutab oma 21.12.2006 memorandumis, et 1200 km pikkuses gaasitorus 220-baarise surve all oleva gaasi põlemisenergia õhus on kokku umbes 10 000 000 000 megadžauli (MJ), mis vastaks 118 Hiroshimas detoneeritud tuumapommile.

See hinnang on õige, kuid lugedes 15. sept 2007 Wikipedia järgi Hiroshima pommi TNT-ekvivalendiks 13 000 tonni, ning arvestades, et detonatsioonid vahelduksid plahvatustega ja 90% gaasist ehk lihtsalt hajub ilma õhuga reageerimata, oleks 50 Hiroshimat ehk võimalikule tulevikutõele lähedasem. Vee all olev gaas on ise ohutu ja tekitab õnnetusi alles pärast õhuga segunemist vee peal.

Põlemine, plahvatus ja detonatsioon on väga erinevad nähtused ja nende vahekorrad muudab selgemaks 11.09.2007 ORT Kanal 2 ja Vesti teade Vene Föderatsiooni uuest superpommist nimega Kõigi Pommide Isa. Selles Tupolev TU-160 poolt heidetud pommis oli aurustuvat vedelkütust vaid 7,8 tonni, kuid lõhkejõudu 44 tonni TNT eest.

Kuuekordne lisajõud saadi gaasi mittesüütava eelplahvatuse abil suure gaasi ja õhu segust pilve tekitamisega, milles põlevaine sisaldus õhus oli detonatsiooniks sobiv (näiteks metaani korral 5-10%). Murdosa sekundist hiljem pilv detoneeriti 3000°C tulepalliks, mis hävitas allasuvad tühjad kvartalid täielikult.

Vene seadmetes on põlevaineks tihti kergeltaurustuvad vedelikud, kuid USA eelistab suurema energiasisaldusega pulbreid, näiteks boori. Uus suund, mis kasutab õhuhapnikku lõhkeainekomponendina, oli katsetamisel juba Teise Maailmasõja ajal nii Saksa kui Vene poolel ning nimi vaakumpomm oli juba kasutusel.

Gaasipilve sihipärane detoneerimine osutus aga keerukamaks tuumarelva detoneerimisest. Tavaterrorist seda teha ei suuda, kuid väga suure gaasihulga vabanemisel tekib detonatsioon ka täiesti iseenesest.

Nii juhtus see 3/4 juuni 1989 keskööl Ufaa ja Aša vahel, kus kaks puhkajaid täis Novosibirsk-Adleri kiirrongi üksteisest möödusid just raudtee all oleva kergelt lekkiva gaasitoru kohal. Toru oli jäme (28’’), kuid ainult poolega lubatud survest töötava toru tervise pärast muret ei tuntud ja leket pumbajaamades ei märgatudki, kuid tekkiv gaasipilv oli suur.

Toimus kaks plahvatust, millest teine oli detonatsioon, mis hävitas rongid nii täielikult, et laipu ei õnnestunud kokku koguda ja kokku lugeda. Hinnanguline ohvrite arv kõigub 400 ja 860 vahel. Müüdud oli kokku 1168 piletit, kuid paljud lapsed olid kaasas niisama, ilma piletita.

Selle gaasipilve detonatsioonienergia oli võrdne 10 000 tonni TNT lõhkeenergiaga ehk seega peaaegu ühe Hiroshima pommiga, või siis 200 Vene superpommiga. Väiksemaid, ühe superpommiga võrdseid gaasitorulekkest põhjustatud detonatsioone on esinenud arvukalt üle kogu maailma ning olukord halveneb.

9. septembri 2007 õhtul lasid kurdi vasakterroristid õhku Iraani-Türgi suure magistraaltoru. Järgmisel õhtul õhkisid Mehhiko vasakterroristid riigifirma kuus nafta- ja gaasimagistraali, peatades kogu kütuseekspordi. Kumbki grupeering hävitavat detonatsiooni veel ei kasutanud.

Oht on seega tegelik, on tõsine ja suureneb. Parim lahendus oleks ka Soomel ja Rootsil tunnetada omaenda riiklikke huve ja järgida Eesti eeskuju. See tähendaks tagasipöördumist Euroopa Liidu esialgse h3 projekti juurde, optsioonina muidugi ka Yamal ja Amber.

Kõik need Eesti territooriumit otseselt mittepuudutavad projektid on kas täielikult või peaaegu täiesti maapealsed. Maapealne gaasitoru oma paljude väikeste pumbajaamade ja vahesiibritega on palju kergemini sektsioneeritav, mis väldib detonatsiooniohtlike gaasihulkade väljapääsu. Mere all seda 2×600 km pika toruga teha ei saa ja Rootsi kompressorjaama oma vetes asuvale vaheplatvormile ei luba.