Emakeeleõpetaja vastukaja Aaviksoole: Ikka lõikuvate kõõlude teemal
Minister Jaak Aaviksoo sõnastuslikult liialdatud piltlike väljendite ja võrdluste taga tuleb näha tegelikke asjaolusid. Kui ministri jutust välja noppida üldteada julgustavad fraasid: vähendada õppekavade mahtu, saavutada efektiivsem õppimine, vältida tarbetut tööd ja bürokraatiat, hinnata õpilaste kompetentsi, mitte faktiteadmisi, motiveerida koolijuhtkonda ja õpetajaid, tähtsustada põhikooli osa jm, siis lisaksin siia võtmekohad, millest tuleks alustada.
Praegune koolielu on kaootiline liikumine. Õppekavad on tõesti ülepaisutatud, nad pole eriti selgelt piiritletud, on jäetud palju õpetajal endal valida ja varieerida (selle varjus on pakutud mammutmaterjali). Samas ei lange uued õppekavad seniste õpikutega kokku, uued õpikud viibivad. Ministeeriumis puudub instants, mis tegeleks õpikute väljaandmisega, rääkimata koostamisest, õpikud on täiesti vabalt jäetud kirjastuste ärimaailma meelevalda.
Me vajame korrastatud süsteemi, kus õppekava ja õpik kokku on viidud, nii et õpilane suudaks sellega ise töötada. Liigset ja laialivalguvat on õppekavades palju, erinevaid õpikuid ka. Iga õpetaja leiab erineva iva, mida edasi pakub. Hea, kui see valik oleks õppekava ja õpikute mahuga ära tehtud õpetaja jaoks, lisamaterjal jääks õpetaja mureks. Ülipüüdlik õpetaja püüab praegu kõik leheküljed läbi õpetada, läbi hekseldada, jõudmata korrata ja vajadusel uuesti seletada.
Õpetaja "motiveerimine" tähendab tegelikult hoolimatust kooli suhtes
Seda, mida ministeerium ei suuda süsteemselt organiseerida, peab suutma õpetaja. Kõige tähtsa otsustamise koolitasandile jätmine, kaasa arvatud direktori suur vabadus õpetajaid motiveerida, tähendab asjatundmatust ja hoolimatust kooli suhtes. Tähtsaid asju peaks üleriigiliselt ühtselt ja ühtlustades otsustama. Ei tea küll, millal juhtus nii, et kõrgemates võimuinstantsides on koha sisse võtnud ametnikud, kel puuduvad spetsiifilised teadmised oma valdkonna juhtimiseks.
Gümnaasiumi õppevara ja teadmiste põhivara vajab konkretiseerimist, ühtlustamist ja piiritlemist. Õppekava koos õpikutega peaks muutuma õpilasele jõukohasemaks. Gümnaasium on ülikooliks ettevalmistav õppeasutus ja kõrgkool peab täpselt teadma, mis peab gümnaasiumis olema selgeks õpitud. Ülikooli lävel on ju võimalik selekteerida, pole vaja võtta alamõõdulisi, nagu ka keskkooli pole vaja neid võtta, kes seal toime ei tule.
Küsimus ei ole ainult ainekavade ülekoormatuses, vaja ka muu oluline üle vaadata. Näiteks hindamissüsteem, praegune hindamisjuhend kujundab laiskust, asjade edasilükkamist, lohakust ja pealiskaudsust rohkem kui kuhjatud õppematerjal, see viimane on pigem õpetajale koormaks. Meie hindamisjuhend soosib järelevastamist ja parandamist, aga täiskasvanu elus ei saa me midagi ümber teha ega järele teha. On aeg hakata rääkima õpilase motivatsioonist ja õpilase vastutustundest. Gümnaasiumis aega parajaks istuda ja tühikäigul kool läbida on aja raiskamine.
Õppekavasid tuleb seostada
Paremaks ei lähe enne midagi, kui pole kokku lepitud süsteemset põhivara eri ainetes. Õppesuundade siseselt on ka vaja teada, mida õpetatakse ja kunas näiteks matemaatikas, füüsikas ja keemias, samuti on humanitaarharus vaja teada, mida õpetada üheaegselt ajaloos ja kirjanduses ning emakeeles ja võõrkeeltes. Midagi on vaja kontsentriliselt ühendada ja koos õppida, lähedased ained peaks üksteist toetama. Ülekuhjatuse tulemusena on näiteks kirjanduse uues õppekavas kõrvale jäänud kirjanduse arengu kronoloogiline kujunemine, mis peaks olema kultuurimaailma mõistmise aluspinnaks. Milleks meil siis üldse ajatelg, kui me selle järgi ei reasta kultuuri arengut. Ajatelje põhietapid on kultuuri- ja kunstipõhiste ainete aluskarkass, et üldse mingit süsteemset ettekujutust saada. Uue õppekava järgi on kirjanduse õppimine ainesisene browni liikumine ja vajaks kindlasti korrastamist. Ja iga õpetaja teebki kohapeal seda, igaüks isemoodi.
Kui me räägime mõttetust tuupimisest, siis ei tee me millegipärast kunagi vahet, mis on pime mõttetu päheajamine selle sisust aru saamata või faktide ja ja tõdede kasutamine uute teadmiste omandamisel. Kuidas tuletada ja loovalt mõelda, kui pole algteadmisi? Tuupimist ja aineloogika selgeks saamist ei saa võrrelda. Pähetuubitud valem, mida ei osata seletada, ei aita kedagi ja ei vääri ka rahuldavat hinnet. Valem või reegel jäetakse loogika põhjal meelde. Üks valem on teise valemi tuletamise alus. Ilma põhivarateadmisteta ei saa midagi juurde õppida. Kui pole põhivara pähe õpitud (muidugi aineloogika järgi, mitte tuimalt tuubitud), kuidas saab siis põhivara loogilisel vajadusel kasutada?
Päheõppimine ja meeldejätmine on oluline õppimise meetod. Kuidas osata seoseid leida ja analüüsida, tuletada, kui ei teata fakte ega valemeid? Kuidas selgitada õigekirjaviga, kui mitte tugineda reeglile? See pole võimalik. Praegu oleme tuupimise ja päheõppimise halvustamisega jõudnud teise äärmusse. Tõde on kuskil vahepeal. Faktidest, daatumitest, definitsioonidest, reeglitest, valemitest põhivara osas loobuda ei saa.
Lugemiseoskus on õppimise alus
Materjali ülekuhjatuse ja suurte klassikomplektide tõttu ei saa õpetaja õigel ajal tagasisidet, kuidas õpilasel läheb ja kellel on järg ära kadunud. Järg ei tohi ära kaduda. Ilma järje peale aitamata on mõttetu edasi õpetada. Nii tulevad tasalülitatud õpilased, kes midagi uduselt teavad ja ei tea ka. Õpilase jaoks on tema õppepäev ka liiga pikk. Seitsmes ja kaheksas tund on lihtsalt äraistumine, õpetaja on ka selleks ajaks närbunud. Siinkohal võiksid arstid sõna võtta ja õpilaste tervislikule seisundile tähelepanu tõmmata. Peavalu, üleväsimus, kestvad migreenid, vastuvõtlikkus igasugustele viirushaigustele on kasvanud, võib-olla peitutakse ka haiguse taha, kui jäädakse koolist koju puhkama. Puudumine (põhjuseta?) on koolielus üks täiesti lahendamata koht. Koormuse vähendamiseks tuleks nn vabaained (13 tundi kolme gümnaasiumiaasta jooksul) täiesti vabatahtlikuks jätta. On vaja õpetada põhiainete põhivara
Ajapikku on mitmeid uusi võtteid välja pakutud, me räägime õues õppest, projektiõppest, rühmatööst jne. Need kõik on vajalikud metoodilised võtted, kuid me oleme unustanud vana ja iidse võtte, millel põhinevad kõik õppeained, see on funktsionaalne lugemine, mis on õppimise alusvõte ja see peab selgeks saama põhikoolis. Igasugust jõukohast teksti (kahjuks õpikud ei ole jälle alati jõukohased) tuleb osata lahti harutada. Oleme tihti klassi ees nõutud, kui oleme palunud teksti läbi lugeda, et selle üle arutleda, ja õpilane ütleb, et ta ei saanud aru. Ainus lahendus on uuesti lugeda. See peaks põhikoolis selgeks saama, et iga teksti tuleb lugeda senikaua ja mõttega, kui aru saad, tuleb osata seda ka ümber jutustada ja teksti kohta käivatele küsimustele vastata. See on igasuguse õppetöö alus igas õppeaines. Lugemisoskus ei ole sõnade väljalugemine, vaid sellest tekstist täielik arusaamine. Kahjuks sellega tegeldakse metoodikas vähe. Aineõpetuse metoodika on muidugi ka päris vaeslapse ossa on jäänud. Tunni metoodilisest läbiviimisest peaaegu ei räägita täienduskoolitustel.
Õpetaja palgast seekord ei räägi. See on teine teema. Väga tõsine teema. Sinna on maetud ka õpetaja motivatsioon.
