Näiteks ei ole USA liitunud ÜRO hallatava rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti nende osadega, mis võimaldaks Eesti kodanikul esitada kaebus USA suhtes ÜRO inimõiguste komiteele juhul, kui tema õigust privaatsusele (või muid inimõigusi) on USA valitsus rikkunud.

Varasemaid USA lausjälgimisprojekte on ikka aeg-ajalt avalikkuse ette tulnud - kas siis lohakusest või läbi varasemate vilemeeste. Tõenäoliselt kuulsaim säärane projekt on ECHELON, millega kuulatakse massiliselt pealt meie telefonikõnesid ja muud sidet. Projekti lahkab ka Euroopa Parlamendi raport aastast 2001, mis on täiesti avalik ja kurjas toonis.

Seekord on aga üks asi teistmoodi. USA tegi katastroofilise vea: ta läks meie interneti kallale.

Tegu on esimese korraga, kus USA luureskandaal üle terve maailma ja väga paljudele inimestele "koju jõudis". Löögi all on Facebook, Skype, Google, GMail ja teised teenused, mida me kasutame igapäevaselt. Paljudel inimestel on tunne nagu oleks tungitud ruumi, mis on peaaegu sama privaatne kui oma kodu. Varasemad paljastused luurevaldkonnas on olnud üsnagi "kauged", aga seekord, põmm, nagu oleks vastu vahtimist saanud.

Reaktsioon NSA luureskandaalile tuli kahtlemata USA valitsusele ootamatult ja aina hullemaks läheb. Õnneks on meil üsna hea näide lähiminevikust, mille järgi mõõtu võtta: ACTA.

Eestis on varasemalt igasuguseid sigadusi tehtud, aga kui ACTA läks interneti kallale, siis tuli rekordarv inimesi tänavale ka 20 külmakraadiga. Me tulime tänavale, sest internet on meile oluline - see on meie virtuaalne kodumaa ja meie oleme tema vankumatud patrioodid.