Eliitkoolid — väheste Tallinna laste teemast kogu riigi jamaks
Teadsime, kust saadakse ülikooli ja millises aines teatud kool parim on.
Kaksteist aastat tagasi oli mul vaja valida kool. Lapsele. Umbes kümneminutilise jalutustee kaugusel oli kolm kooli. Väljast paistsid kõik normaalsed. Käisime ka koolides esitlusi kuulamas, aga seegi ei teinud targemaks. Polnud mul ka ühtki tuttavat, kellel oleks kogemusi mõnega nendest koolidest. Siis leidsin haridusministeeriumi lehelt eksamitulemused ja parema puudumisel sai kool valitud nende tulemuste põhjal.
Valik aga oli lai. Mu lapse kodu lähedal oli kool, kuhu laps sai sisse nii ehk naa, vaid dokumendid pidi viima. Seal kodukoolis oli võimalik valida ka soovi korral süvaõppega klass — sinna saamiseks vesteldi lapsega ja lasti lahendada paar ülesannet. Siis oli veel võimalus panna laps piirkonnata kooli, kus kahe-kolme tunni asemel nädalas õpiti teatud ainet 5-6 tundi. Kuna soovijaid oli rohkem kui kohti, oli sinna konkurss. Kui ma eelistanuks alternatiivsemat pedagoogikat, oleks olnud ka selleks võimalus. Ja kui mul oleks olnud palju raha ja veel suuremad soovid, oleks olnud valida ka erakool.
Möödusid mõned aastad ning esimene ajaleht avaldas esimest korda koolide riigieksamite pingerea. Tekkis väljend „eliitkoolid“, mida meedia siiani jonnakalt termini “süvaõppega kool” asemel kasutab. Rohkem intriigi. Rohkem klikke. Kellele see oli vajalik?
Intriigiseeme langes viljakale pinnasele. Oli ju igal aastal paarsada vanemat, kelle laps katseid ei sooritanud. Päris täpselt teadmata, mis neid sissesaamisel tegelikult oleks ees oodanud ja hoolimata sellest, et lapsed n-ö tavakoolis olid reipad, rõõmsad ja said targaks ka, olid vanemad ikka natuke kurvad ja kadedad.
Tekkisid legendid sellest, kuidas neis koolides raha välja pressitakse. Kuna ikka juhtus ka mõne tuntud nimega vanema võsuke sisse saama, siis kindlustus müüt, et vastu võetakse ainult rikkaid ja ilusaid. Ikka tundis keegi kedagi, kes käis selles koolis ning oli ikka täielik luuser, läbikukkuja ja vaimuhaige.
Võrdsust ihkav rahvas läks oma soovidega täielikult rappa.
- Las õpivad süvendatud aineid oma raha eest (ehk süvaõpe saagu ainult rikastele).
- Iga laps peab saama ainult oma kõrvalmajja asuvasse kooli (ehk sinu kinnisvarasuutlikkus määrab su haridusvõimalused).
- Neil on paremad tulemused, sest neil on ainult valitud lapsed. Sobivalt unustades, et juba aastaid võetakse kõikidesse gümnaasiumitesse õpitulemuste põhjal.
- See, et riigieksamite tulemused on head, ei näita veel midagi kooli kui terviku kohta. Njah. Gümnaasium on ettevalmistus kõrgkooli astumiseks. Seni, kuni vastuvõtt toimub riigieksamite tulemuste põhjal, on eksamite tulemused kriitilise tähtsusega. Ja poogen, kas sel koolil on oma miss, võimla ja korralik söökla. Gümnasist käib koolis õppimas.
Võrreldi võrreldamatuga — näited mujalt maailmast kinnitasid, et meie, eestlased, oleme ainsad halvad, kes lapsi diskrimineerivad. Igalt välismaiselt hariduseksperdilt nuiasime vastust: eksju, onju, et see on julm, et esimesse klassi on katsed. Jättes täpsustamata, et jutt käib vaid maksimaalselt kümnest koolist üle Eesti. Jättes tähelepanuta, et ka seal, ilusal välismaal, on süvaõppega koolid olemas ning igal pool kehtib nõudluse ja pakkumise suhe. Kui on soovijaid rohkem, siis on konkurss.
Lapsevanemana kujunes sul paratamatu valik: kas su võsukesest saab “eliitkooli kasvandik, hingetu robot, drillitud ja etteõpetatud snoob” või on su lapsuke “tavakooli luuser, koolis, kus pole distsipliini ja tulevik on ette tume”. Kumb valik järgib tervet mõistust — kas see, kui ma lasen lapsel olla viimase võimaluseni laps või kui annan lapsele võimaluse õppida võimetekohaselt?
Meedia „abiga“ oleme me jõudnud paradoksaalsesse olukorda — hästi õppimine on Eestis häbiasi. „Kas te teate te kedagi, keda on elus aidanud edasi hinded?“ Tänane proletariaat, võitjate põlvkonna lapsevanemad, toob sulle oma elust reaalse kogemuse, kuidas hariduseta saab rikkaks ja juhiks. Esivanemad oma aegunud tarkustega (mida õpid noores eas…) saadeti kuu peale. „Tõeline õppimine algab gümnaasiumis.“ Ja Aaviksoo viimase avalduse põhjal (kehvematest gümnaasiumitest sissepääs ülikooli lihtsamaks) on ka siis veel vara — ikka ülikoolis selgub sinu tegelik võimekus.
Globaalses vastasseisus Ameerika ja Hiina emade vahel toetame me kindlalt neid lääne emasid. Lapsel peab olema pikk ja muretu lapsepõlv. Kui laps saab halva hinde, siis on õpetaja loll ning kehv klienditeenindaja…
Mõnesajast Tallinna koolilapsest sai üle-eestiline probleem. Probleem polnudki see, et meie gümnaasiumite hulgas on ikka veel koole, mille keskmised riigieksamite tulemused on kümme aastat olnud järjekindlalt alla 60 punkti. Ma pole lugenud ühtki lugu sellest, et taolise kooli direktor on kutsutud haridusministeeriumisse „vaibale“ ja talle on antud tähtaeg olukorra muutmiseks. Paari aasta pärast on aga tulemusi uuesti kontrollitud ning tulemuste puudumisel on ta lahti lastud.
Ma pole lugenud ühtki intervjuud haridusministriga sellest, kuidas muuta kõik Eesti koolid ihaldusväärseks. Meile võib see mitte meeldida, aga eitamine ei muuda kahjuks tõsiasja, et ka hariduses kehtib turumajanduse peamine reegel. Me keskendusime gümnaasiumitele ja laiendasime vastutustundetult nende kuvandi ja tulemused ka algklassidele.
Samuti pole ma juhtunud lugema analüüsi sellest, kuidas meie linnaosad muutuvad järjest homogeensemaks ning mida head-halba see muu maailma praktika põhjal kaasa toob. Alles viimastel aastatel oleme me lugenud ettevaatlikke lugusid sellest, et ka väljaspool Tallinna on tugevaid süvaõppega koole. Sellest, et olümpiaadidel käivad ka teiste koolide õpilased. Sellest, kuidas mõni kehvem kool on end kokku võtnud ja tulemusi ning konkurentsivõimet oluliselt parandanud…
Me suutsime tekitada väheste Tallinna laste teemast üleriigilise jama, mis kulmineerus Tallinna veel suurema jamaga. Koolikatsed pole nüüd enam väheste privileeg, vaid — paras teile! — nüüd peate te kõik katsetama ja närveldama ja ootama. Millega see kõik lõpeb?
Me usume, et gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine muudab kooli üleöö automaatselt paremaks. Me usume, et kui me endale piisavalt kinnitame, et kõik Eesti koolid on väga head, siis see saabki lillegi liigutamata tõeks.
Samas provintsilinnas, kus mina kunagi õppisin, on otsus tehtud. Kolmest gümnaasiumist saab üks. Otsus on ratsionaalne ja paratamatu, aga kaob konkurents ning laste vähenev arv muudab maakonnagümnaasiumite taseme veel nõrgemaks. Selmet ühele alale keskenduda, killustame ressursse veelgi, pakkudes sajale lapsele kolme suunda…
Ma pakun, et umbes kümne aasta pärast on meil gümnaasiumid vaid suurtes linnades. 1200-le lapsele ehitatud koolimajadest saavad põhikoolid. Tondilossid. Nende amortisatsioon ja ülalpidamiskulud seavad meid mõne aja pärast valiku ette: kas lükata maja kokku ning teha uued koolid või laiendada kodulähedase kooli mõistet seaduses nii, nagu seda Tallinnas tehti. Kodu on linn.
Kas need, kelle tööks on kirjutamine, ikka tegelikult ka mõistavad, milline on nende vastutus? Kuidas klikkide nimel kujundatakse rahva teadvust, luuakse tühjast (pseudo)probleeme, mida nüüd terve Eesti lahendama peab. Vaene väike Eesti.
