EL VIDEODEBATT: Indrek Teder ja Juhan Lepassaar arutavad, kas Eesti põhiseadus kehtib ka Euroopa Liidus
Neil ja paljudel teistel teemadel debateerivad õiguskantsler Indrek Teder ja Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor Juhan Lepassaar. Debatte kommenteerib TTÜ Õiguse instituudi Euroopa õiguse professor Tanel Kerikmäe ja toetavad Riigikantselei ning Euroopa Komisjoni esindus Eestis.
Teder: “Kas me oleme oma suveräänsuse ära andnud? Jah, mingi osa oleme.”
Õigusnormi sünnilugu on EL õigussüsteemis jätkuvalt valupunktiks. Seda näiteks EL Komisjoni volituste kontekstis eelnõude esitamisel ja Parlamendi eripärase positsiooni tõttu otsustusprotsessis. Kahetasandilise valitsemise probleemid seisnevadki nö “piiri tõmbamises” EL ainupädevuse ja muude pädevuste vahel. ELi ainupädevuse “hiilivat” laienemist ELi tõlgenduste alusel on peetud liikmesriikide poolt õigustamatuks.
ELi kohus on mitmel juhul kasutanud argumente uudsel viisil, mis ei ole läinud kokku liikmesriikide õiguspärase ootusega. Lepassaare arvamus, et Eesti suurem võime kaasa rääkida ja selle tõttu Põhiseaduse alusväärtusi kaitsta, jääb teooriaks juhul, kui meie kodanik ei näe selget seost valitsuse ja riigikogu tegevuse vahel ja mis veelgi olulisem, EL õigusaktide ja nende rakendusaktide järelkontrolli.
Lepassaar väidab, et EL õigust ja meie põhiseaduse aluspõhimõtteid vastandada ei saa (see tuleneb ka Riigikohtu 2006. aasta jäigast arusaamast). Kas selline eelarvamus ei piira meie arutlus- ja otsustusvõimet? Ka reaalpoliitika peab toetuma väärtustele, milleks on kogumis õigusriik.
Teder soostub, et osa suveräänsusest on “ära antud” aga tundub, et järjest enam ei saada aru, kui palju siis? Parafraseerides Mõhku ja Tölpat: “Kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis on ju kõik üle,” st arenev elu tekitab jagamata pädevusi pigem juurde? Siiski - kuidas me olulisi protsesse mõjutame, kui pädevuste jaotus ELi ja liikmesriigi vahel jääb häguseks?
Mis saab siis, kui EFSF ja ESM on Eesti põhiseadusega vastuolus?
Teder viitab, et olulisim on EL õigusaktide “õilis eesmärk” kuigi nendib, et näiteks stabiilsusmehhanismiga seonduvad meetmed ja mõjud on alles selgitamisel. Õigusakti tuleb minu arvates siiski vaadelda tervikuna ja Eesti üldsus on ju piisavalt otsustavalt näidanud ka kõlavate reformiseaduste või ACTA puhul, et ilma mõjuanalüüsita on õiguskindlus häiritud.
Teder arvab, et ajale vastu pidanud, peagi 20 aastane põhiseadus ei vaja muutmist, Lepassaar täiendamist ei välista. Tegelikult on küsimus ju ikkagi tõhusas toimimises. Uue põhiseaduse ambitsioonikad autorid saaksid endile (õigustamatult) toetajad juhul, kui süveneb arusaam, et meie põhiseadust ELi õigusega suhestamisel sisuliselt ei kasutata.
Kui palju saab Eesti mõjutada ELi protsesse? Nõus Lepassaarega, et oleme väiksed aga meil on head ideed. Toodud näited lähevad IT ja innovatsiooni valdkonda, mis tekitab küsimuse, kas me laiemates valdkondades sõna ei saa? Jah, Eesti on EL poliitikaid “järginud”, mitte niivõrd kaasa rääkinud. Väikeriigina ei ole panustamine lihtne, küll aga on võimalik luua koalitsioone ja, tundes hästi EL õiguse arenguid ja toimimisloogikat, esitada argumente, millele oleks raske vastu vaielda.
Kas liigume Euroopa Föderatsiooni poole?
Teder föderatsiooni tendentse ei näe, sest suurriigid oma võimu ilmselt käest ei annaks, ent samas nendib et see võib väikeriigile isegi kasulik olla. See on märk, et sisimas tajub õiguskantsler EL paratamatut ebavõrdsust, viidates näiteks „Merkozy“ tegevusele võlakriisi lahendamisel.
Samas on ju näha, et frau Merkel püüab kõigest väest sundida ELi Kreekat ohjama ja andma juhtläbirääkija ohjad tagasi Brüsselile. Nõustun Lepassaarega, et tugevat tahet föderalismiks ei esine, sest selleks ei leidu ka eeldusi ehk tugevat keskvõimu.
Lepassaare sõnul on see positiivne, sest tasakaalumehhanism ei võimalda olukorda, kus “sõidetakse üle” enamiku liikmesriikide tahtest ja Tederi hinnangul on loomulik, et suurte otsuste puhul (kus on vajalik kõigi liikmete nõusolek), on õigusloome protsess aeglasem.
Sümpaatne on mõte, et erinevaid pädevusi on mõistlik teostada erinevatel tasemetel ehk globaalsed küsimused kõrgemal ja kohalikku elu otseselt puudutavaid madalamal. Siin on jällegi võimalus Eesti huvide kaitsmiseks. Samas on kummastav, et Riigikantselei poolt Riigikogule edastatud Eesti EL poliitikadokument toetab tingimusteta EL pädevuste laienemist: “Eesti on avatud uute valdkondade toomisele EL pädevusse ja EL seniste pädevuste süvendamisele”.
ELi tuleviku kujundamine
Mõlemad debateerijad on veendunud, et EList välja astuda ja ka eurost loobuda on võimalik nii rahva suveräänsuse kui ka ELi aluslepingute alusel. Selle põhjuseks saab aga olla teatud frustratsioon, et kedagi teist koheldakse “võrdsemana”. Jällegi nõustuvad mõlemad rääkijad, et erandeid tehakse ja siinjuures on mul jällegi tunne, et EL on õigusriigi ideaalist veel kaugel.
Kuigi Eestil on kasulik teha koostööd kõigiga, kergitab ELi põllumajanduse otsetoetuste teema katte Eesti koostööeelistustest vähemalt selles valdkonnas. Nõus, et tuleb mõista (eriti) enne meie liitumist vastu võetud otsuste ajaloolist tausta, aga seda ikka eesmärgil seda teadmist Eesti huvides kasutada. Tegelikult seda Eesti läbi oma strateegiadokumendi ka teeb, viidates, et “praegune otsetoetuste süsteem tuleb üle vaadata eesmärgiga kõrvaldada ELi sisesed konkurentsimoonutused”.
Lepassaare visiooni kohaselt ei ole EL 10 aasta pärast küll samasugune, kuid toetub samadele väärtustele. Teder viitab, et Euroopa ajalugu ongi kriiside ajalugu ja küllap leitakse lahendused ka praegusele.
(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.)
Mis saab siis, kui EFSF ja ESM on Eesti põhiseadusega vastuolus?
Teder viitab, et olulisim on EL õigusaktide “õilis eesmärk” kuigi nendib, et näiteks stabiilsusmehhanismiga seonduvad meetmed ja mõjud on alles selgitamisel. Õigusakti tuleb minu arvates siiski vaadelda tervikuna ja Eesti üldsus on ju piisavalt otsustavalt näidanud ka kõlavate reformiseaduste või ACTA puhul, et ilma mõjuanalüüsita on õiguskindlus häiritud.
Teder arvab, et ajale vastu pidanud, peagi 20 aastane põhiseadus ei vaja muutmist, Lepassaar täiendamist ei välista. Tegelikult on küsimus ju ikkagi tõhusas toimimises. Uue põhiseaduse ambitsioonikad autorid saaksid endile (õigustamatult) toetajad juhul, kui süveneb arusaam, et meie põhiseadust ELi õigusega suhestamisel sisuliselt ei kasutata.
Kui palju saab Eesti mõjutada ELi protsesse? Nõus Lepassaarega, et oleme väiksed aga meil on head ideed. Toodud näited lähevad IT ja innovatsiooni valdkonda, mis tekitab küsimuse, kas me laiemates valdkondades sõna ei saa? Jah, Eesti on EL poliitikaid “järginud”, mitte niivõrd kaasa rääkinud. Väikeriigina ei ole panustamine lihtne, küll aga on võimalik luua koalitsioone ja, tundes hästi EL õiguse arenguid ja toimimisloogikat, esitada argumente, millele oleks raske vastu vaielda.
Kas liigume Euroopa Föderatsiooni poole?
Teder föderatsiooni tendentse ei näe, sest suurriigid oma võimu ilmselt käest ei annaks, ent samas nendib et see võib väikeriigile isegi kasulik olla. See on märk, et sisimas tajub õiguskantsler EL paratamatut ebavõrdsust, viidates näiteks „Merkozy“ tegevusele võlakriisi lahendamisel.
Samas on ju näha, et frau Merkel püüab kõigest väest sundida ELi Kreekat ohjama ja andma juhtläbirääkija ohjad tagasi Brüsselile. Nõustun Lepassaarega, et tugevat tahet föderalismiks ei esine, sest selleks ei leidu ka eeldusi ehk tugevat keskvõimu.
Lepassaare sõnul on see positiivne, sest tasakaalumehhanism ei võimalda olukorda, kus “sõidetakse üle” enamiku liikmesriikide tahtest ja Tederi hinnangul on loomulik, et suurte otsuste puhul (kus on vajalik kõigi liikmete nõusolek), on õigusloome protsess aeglasem.
Sümpaatne on mõte, et erinevaid pädevusi on mõistlik teostada erinevatel tasemetel ehk globaalsed küsimused kõrgemal ja kohalikku elu otseselt puudutavaid madalamal. Siin on jällegi võimalus Eesti huvide kaitsmiseks. Samas on kummastav, et Riigikantselei poolt Riigikogule edastatud Eesti EL poliitikadokument toetab tingimusteta EL pädevuste laienemist: “Eesti on avatud uute valdkondade toomisele EL pädevusse ja EL seniste pädevuste süvendamisele”.
ELi tuleviku kujundamine
Mõlemad debateerijad on veendunud, et EList välja astuda ja ka eurost loobuda on võimalik nii rahva suveräänsuse kui ka ELi aluslepingute alusel. Selle põhjuseks saab aga olla teatud frustratsioon, et kedagi teist koheldakse “võrdsemana”. Jällegi nõustuvad mõlemad rääkijad, et erandeid tehakse ja siinjuures on mul jällegi tunne, et EL on õigusriigi ideaalist veel kaugel.
Kuigi Eestil on kasulik teha koostööd kõigiga, kergitab ELi põllumajanduse otsetoetuste teema katte Eesti koostööeelistustest vähemalt selles valdkonnas. Nõus, et tuleb mõista (eriti) enne meie liitumist vastu võetud otsuste ajaloolist tausta, aga seda ikka eesmärgil seda teadmist Eesti huvides kasutada. Tegelikult seda Eesti läbi oma strateegiadokumendi ka teeb, viidates, et “praegune otsetoetuste süsteem tuleb üle vaadata eesmärgiga kõrvaldada ELi sisesed konkurentsimoonutused”.
Lepassaare visiooni kohaselt ei ole EL 10 aasta pärast küll samasugune, kuid toetub samadele väärtustele. Teder viitab, et Euroopa ajalugu ongi kriiside ajalugu ja küllap leitakse lahendused ka praegusele.
(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.)
