Einar Laigna: Prostituudi hing

Hiljaaegu vallandus kallutatud meedias kummaline raevupuhang Jaano Rässa ja Mart Raukase filmi ja raamatu “Prostitutsiooni fenomen ühiskonnas” pärast. Meeldivaks erandiks oli ülemöödunud nädala Den za Dnjomis ilmunud Virkko Lepassalu põhjalik analüüs „Müütide tapja“, mis tõi esile ka raevukriitika hämarad tagamaad. Aeg on teha vahekokkuvõtet.

Miks ärritab prostitutsiooniteema rahulik ja mõistuslik käsitlus, milles puuduvad nii otsesed üleskutsed kui ka emotsionaalne hukkamõist? Raevupuhangud olid seda arusaamatumad, et filmiga koos üllitasid needsamad autorid ka raamatu, mis selgitab filmi ideestikku ning sisaldab mitmeid uusi ja sügavaid vaatenurki prostitutsioonile nii õiguslikus kui ka filosoofilises mõttes.

Esiteks, film on sügavalt humanistlik ja ilus. Seda on sunnitud tunnistama isegi Nelli Kalikova. Teiseks, filmis puuduvad labased seksistseenid. Ei film ega raamat ülista mitte prostitutsiooni, vaid inimhinge kui sellist — näidates ohtusid ja pääsemise võimalust.

Näib, et eriarvamuse on tekitanud põhimõtteline erinevus suhtumises prostituuti kui inimolendisse. Äärmuslik feminism ja kõrgepalgalised prostitutsiooni trendiuurijad Avatud Ühiskonna Instituudis ja sotsiaalministeeriumis näevad prostituuti tahtetu, orjastatud või alaarenenud olendina, teiste sõnadega — objekti või koguni asjana, keda peab kaitsma nagu molluskit kaluri võrkude eest. Sellega alandavad nad prostituuti kui inimolendit.

Filmi autorid näevad asja teisiti: prostitutsioon nähtusena on küll halb, kuid prostituut ise on hingega olend, inimene oma ahvatluste ja soovide, vaba tahtetegevusega. Paljud prostituudid on kõlbelisemad inimesed kui mõned prostituutpoliitikud ja meediaprostituudid- ajakirjanikud. Just seetõttu, et meil on tegemist vaba tahtega olendite ja mitte süüdimatute objektidega, on võimalik arendada prostitutsiooni eetikat.

Film ja raamat purustavad eelarvamusi ja paljastavad seda äärmuslikku silmakirjalikkust, mis valitseb meie ühiskonnas prostitutsiooni eri vormidesse suhtumises. Nagu küsib raamatus tabavalt professor Raukas: miks me mõistame hukka ühe prostitueerimise vormi, kuid tolereerime või koguni imetleme teisi vorme? Kas on pelgalt juhus, et poliitikud Kreitzberg, Maripuu, Pakosta ja Lukas tõttasid filmi ja raamatut raevukalt hukka mõistma enne, kui nad materjali üldse näinud ja lugenud olid?

Raamatu suur teene seisneb veel selleski, et prostitutsiooni mõistele on antud laiem tähendus, mis lubab analüüsida prostitueerimise nähtust poliitikas, õigussüsteemis ja eriti nn kallutatud meedias.

Hüsteerilised emotsioonid on üldse halvim vahend mingi nähtuse mõistmiseks ja kritiseerimiseks. Kriitikud peaksid filmist rääkides kasutama samasugust külma analüütilist mõistust, nagu see iseloomustab filmi tegijaid.

Riigikogu taustaga filosoofiaprofessor Mart Raukas defineerib prostitutsiooni mõistet ja selgitab, et prostitutsioon on kõikides eluvaldkondades esinev nähtus ning et filmis kõneldakse vaid ühest prostitutsiooniliigist — oma keha müümisest raha eest. Filosoof esindab oma kommentaaridega mõistuslik-analüütilist külge ja Jaano Rässal on õnnestunud lausa uskumatu professionaalsusega anda nähtusele ajaloolis-üldinimlik dimensioon, kasutades selleks kujutava kunsti ja klassikalise muusika ajaloolist pärandit.

Filmi üldkontseptsioon on sügavalt humanistlik, sest prostituudis nähakse eelkõige inimest, samasugust nagu meie — oma soovide, vajaduste ja valikutega, oma ilus ja oma inetuses, oma ohvrimeelsuses või alatuses. Film lähtub mõistmise ja sallimise vajadusest. Filmi raevukalt hukka mõistnud kirjutised lähtuvad ilmselt topeltmoraali standarditest, milles sallitakse loomuvastaseid ja väärastunud eluhoiakuid ning nõutakse nende tunnistamist võrdseks loomupärase elukäsitlusega.

Inimolendid jagunevad loomupäraselt meesteks ja naisteks, selles väljendub looduse kauneim ime. Kui mees ja naine leiavad täiuse abielus, siis prostitutsioonis realiseeritakse mehe ja naise kooslus ainult osaliselt, puudulikult. Kuid nähtus on sama vana kui inimkond. Millest on siis tingitud see topeltmoraal, miks on analüüsiv mõistus taandunud emotsionaalse raevu ees?

Ka see küsimus on ajaloos ammu põhjalikku käsitlust leidnud. Ka nii range institutsioon nagu rooma-katoliku kirik, kes kiivalt kaitseb perekonda, lepib vaikides prostitutsiooniga, teades, et tuleb valida väiksem pahe — see, mis kõige vähem lõhub perekonda. Statistika võib seda kinnitada.

Filmi sügav inimolendit mõista püüdev humanism väljendub tuntud loos: ühe idamaa targa ette toodi kord abielurikkuja naine. Tolle aja seadus nägi ette kividega surnuksviskamise. Tark ütleb toojatele, kes teist on patuta, visaku esimene kivi, ja pöörab kõigile selja. Ümber pöörates on tema ees ainult eksinud naine ja tark ütleb: „Kus on sinu hukkamõistjad, ma ei näe neid? Ega minagi siis sind hukka mõista, mine ja ära enam tee!”

Filmi lõpp on suisa meisterlik ja mõistetav nimelt eeltoodu valguses. Maarja Magdaleena taevassevõtmise mõte ei ole ju patu õigustamine, vaid see, et iga inimene võib oma elus teha pöörde, muutuda ja saada kellekski teiseks.

Mis puutub naisõiguslusse ja feminismi, siis tsiteeriksin kolme oma naistuttava — igaühel neist on viis last, kõrgharidus ja ka positsioon ühiskonnas — seisukohta: normaalne naine on see, keda mees tahab. Normaalse naise organisatsiooniks on eelkõige tema perekond — lapsed ja teda armastav mees.

Kes teist on patuta, see visaku esimene kivi. Aga ärgu visatagu kivi vihas, et omal pole olnud võimalust pattu teha.

Selle loo tõlge ilmus reedel ajalehes Den za Dnjom (toim).