Eiki Nestor: ametiühingud tegelikult on kapitalismi kool ja ametiühingu liikmed kapitalistliku töö eesrindlased

Riigikogu liige Eiki Nestor (SDE) kirjutab tänasel töörahva pühal, et lõhed palkades jäävadki kestma, kui palgasaajad ise oma kollektiivse advokaadi abil õiget töötasu välja ei arvuta ja selle eest ei seisa.

Küllalt varases nooruses selgus, et ühiskonda, kuhu ma olin sündinud ja kasvasin, ei suutnud ma mitte kuidagi integreeruda. Ega nad ei tahtnud ka ja lihtsalt öeldes – me ei sobinud. Küll tuli aga selles ühiskonnas toimuvaga arvestada ja nii oli ka 1.mai päev, kus tööd ei tehtud ja parema puudumisel unistati saabuvast suvest.

Esimest korda oma elus tähistasin ma 1. maid 1990 aastal. Siiralt ja sõbralikult koos õdede ja vendadega mõned kuud varem loodud Eesti Transpordi- ja teetöötajate ametiühingust. Meil polnud mingidki kahtlust, et me olime loonud midagi tähtsat ja olulist, mitte ainult vabaduse, demokraatia ja töötajate õiguste kaitseks, vaid ka midagi väga praktilist ja vajalikku. Sest juba siis oli selgelt näha, et koos turumajandusega muutub kogu tööelu lepinguliseks ja sellest sai tööinimene ainult võita. Aga seda juhul, kui ta oskab neid lepinguid ka sõlmida ja julgeb enda eest rääkida. Palgasaajal on vaja tööelus kollektiivset advokaati ja keegi teine, peale tema enda, seda ei loo.

Ma ei hakkagi varjama, et tookordsed mõtted sellest, kuidas iseseisvas ja vabas Eestis suudavad palka saavad inimesed oma tööasju korraldada ja tänane tegelikus on kaks väga erinevat asja. Kas pole imelik, et me oleme lustiga nõus „tegema koos ära“, koonduma laulu- , küla- ja elukoha seltsidesse ning moodustama hulkades muid vabatahtlikke ühendusi, aga igapäevane tööelu oleks nagu võõras mure? Kelle siis? Õhtud, laupäevad ja pühapäevad oleksid nagu ühistegevuseks sobilik aeg. Esmaspäevast reedeni ja kaheksast viieni aga mitte?

Tööelus probleemide tekkimisel loodavad inimesed eelkõige töötukassale ja töövaidluskomisjonile. Isegi sõpradelt ju tuttavatelt loodetakse sagedamini abi, kui oma ametikaaslaste ühingult.

Pean siinkohal vajalikuks tähendada, et ilma ametiühinguteta ei oleks ei töötukassat ega töövaidluskomisjone. Ametiühingult abi lootvate inimeste hulk on sama sinna kuuluvate palgasaajate protsendiga. Seejuures on loomulik, et need töötavad ja toimivad ühingud on loodud just teadlikumate, haritumate ja oma ametist enam lugu pidavate palgasaajate poolt.

Tõesti, ametiühingud tegelikult on hoopis kapitalismi kool ja ametiühingu liikmed kapitalistliku töö eesrindlased! Vahed ja lõhed palkades jäävadki kestma, kui palgasaajad ise oma kollektiivse advokaadi abil oma õiget töötasu välja ei arvuta ja selle eest ei seisa.