Egge Kulbok-Lattiku sõnul pole Eesti ühiskonnas olnud avatud diskussiooni teemal, milline oli sotsialismiaeg ja mida see tähendas. Olnu analüüsimise asemel soovisime end nõukogude ajast distantseerida, määratleda iseend ja oma rahvusriiki. Kuna nõukogude aeg oli põlatud aeg, tundus sellest rääkimine imelik. Aga kui me sellest ajast ei räägi, ei jutusta me ka oma enda lugu. Pärast iseseisvuse lõppu hakkas riik kultuuri rahastama ja kontrollima. Seni kultuuriväljal seltsi põhiselt toimunu asendas riiklik ülalpidamine, kontroll ja tsensuur.

Merle Karusoo ütles, et nõukogude süsteem võttis tema eakaaslastelt isad ning rahvalt mälu.

Toomas Kiho sõnul keeras nõukogude võim väga palju kaelu kahekorra ehk tegemist oli väga jõhkra süsteemiga. Mida sotsialismiaeg andis? Kuna piirid olid kinni, siis oli end võimalik teostada ainult ENSVs. See tähendas, et kõik, kes siia sündisid, pidid valima endale eriala, mida nad siinsamas viljeleda said. Seetõttu läksidki paljud inimesed tegema asju, mida nad vabas ühiskonnas poleks ehk valinud.

Teine aspekt - nõukogude aeg õpetas nägema süsteemi läbi. Keskmises Eesti perekonnas aduti, millised on süsteemi ohud, milline on ideoloogia, kuidas treitakse vaenlasi. Me saaksime kasutada seda ka praeguses maailmas. Lisaks õpetas see aeg tundma vene inimesi.

Karusoo sõnul võiks Eesti analüüsida ka Euroopa kahepalgelisust. Me tahame olla Euroopa paipoisid, aga me ju tegelikult teame ja tunneme, mis Venemaal toimub.

Mis puudutab kultuuri, siis nõukogude ajal toimusid ühel hetkel kõik teatrietendused eesti keeles, teiseks mõistsid kõik sinna kätketud allteksti. Seda missiooni tänasel teatril enam pole.

Kulbok-Lattiku sõnul lõi laulva revolutsiooni jaoks eelduse nõukogude kultuuripoliitika. Kõigile kättesaadav sport ja huviharidus olid nõukogude heaolu märk. Samas liberaalse turumajanduse tingimustes on nende asjade ligipääsetavus vähenenud.

Arvamusfestivalil osaleja sõnul tekkis nõukogude ajal muusikakoolide võrgustik. Teine osaleja tõi välja Loomingu Raamatukogu tekkimise 1957. aastal. Lisaks sundis nõukogude aeg eestlasi olema režiimi vastased ning see ajendas eesti keelt ja meelt palju rohkem hinnas pidama. Toona vaevuti tõlkima - kasvõi poe nimed olid eestikeelsed, mitte näiteks Maxima. Toonase mõtte piiriks oli ENSV piir, nüüd saab kaugemale vaadata, aga sealjuures tasuks maailma ka südame ja sulega vaadata.

Diskussioon täispikkuses: