Ja pole ka ime: Keskerakonnal on ju koostööleping Venemaa juhtparteiga. Keskerakonna esindaja oli teleekraanil nõus kas või iseenda naeruväärseks tegemise hinnaga tõendama, et venelastega saab ja peab läbi rääkima ning et grusiinide toetamisel on ka vastuargumente. Küllap neid ongi, ent selle tõestamiseks tuleb Keski poliitikutel vastuollu minna nii oma argumenteerimisvõime kui ka südametunnistusega.

Ent Eesti ühiskonnas on muidki jõude, kes võivad vähemalt enda meelest head soovides kurja korda saata. Eesti reservohvitseride kogu liikmed, kes viimaks leidsid võimaluse Gruusiasse teele asuda, ei näi endale aru andvat, millega nad õigupoolest tegelevad ning missugused võivad olla nende sõnutsi igati õilsate eesmärkide elluviimise tagajärjed.

Välisministeeriumi hinnangul pole militaarse taustaga vabatahtlike minek Gruusiasse õigustatud, seevastu kaitseministeerium on arvanud, et seda ettevõtmist tuleb toetada. Siiski on suur vahe, kas Eestist minnakse Gruusiasse humanitaarabi andma või valmidusega osaleda sõjalises konfliktis. Esimene on selgelt õigustatud, teine vägagi küsitav.

Ajakirjanduski on teravalt tõstatatanud küsimuse, kas Eesti reservohvitserid ikka üldse alluvad Eesti riigile või ajavad mingit oma asja Eesti riigivõimule allumatult. Ilmselt seetõttu suutis kaitseministeerium viimaks endale siiski meelde tuletada kaitseväe juhataja käskkirja, mis määratleb vormi kandmise korra.