Et valitsus probleemiga tegeleb, on hea, kuigi vahest pisut hiljaks jäänud. Pärast pronkskriisi kõneldi palju integratsiooni mõtte uuendamise vajalikkusest, aga sisulist teemakäsitust leidus väga vähesel määral. Nüüd paistab ajud liikvele pannud olevat hoopis Gruusia sõda, mis tuletas teravalt meelde Venemaa tegelikku olemust.

Kampaania korras siinseid venelasi vaevalt Eesti riigile lähemale tuua saab ning karta on, et see oleks mahavisatud raha. Samade argumentidega on kritiseeritud ka venekeelse telekanali loomise ideed: teleprogrammi tootmine on äärmiselt kapitalimahukas ning mitte kuskil ei ole tagatist, et siinsed muukeelsed seda „koduste“ kanalite asemel vaatama hakkavad.

Iseenesest ei ole ka kodakondsus ise mingi lojaalsuse tagatis. Lojaalsus riigile sünnib väga pikkamisi ning on tunduvalt keerulisem protsess kui pelgalt kodakondsuse omandamine. Suure massi muukeelsete suhtes on aga rong paraku juba läinud. Lihtsam on Eesti riigi poole võita nooremaid südameid, kelle veendumused ei ole veel nii kindlaks kujunenud.

Seetõttu tuleb integratsiooni ikkagi laiemalt vaadata kui vaid kodakondsustemaatika raames ning seada ka pikaajalisemaid eesmärke. Kui venekeelne kanal peaks kunagi siiski hoo sisse saama, siis võiks üheks pikaajalise strateegia väljenduseks olla lastesaated ja keeleõppeprogrammid televisiooni vahendusel. Alusveendumuste kujundamiseks on lapsepõlv ja varane noorus parim aeg.