Võimalik, et Venemaa Ukraina-vastase sõjalise rünnaku eskaleerumine algas juhuslikult päev pärast Charlie Hebdo terroriakti Pariisis. Igatahes sisenes 8. jaanuari hommikul Ukrainasse järjekordne "humanitaarkonvoi", mis Kiievi võimude väitel sisaldas lahingmoona ja varustust Vene võitlejatele Donetskis. Konvois oli 120 veokit.

Võrdlus pole muidugi päris kohane, ent Vene-Ukraina sõjas on tänaseks muide hukkunud enam kui 5000 inimest. Kui Charlie Hebdo rünnaku 12 hukkunut täitsid mõistetavalt mitmeks nädalaks maailma meediatähelepanu, siis taasalanud sõjaline aktiivsus Ukrainas on ka täna, Donetski teise lahingu kaheteistkümnendal päeval, jäänud üsna marginaalseks uudiseks.

9. jaanuaril raporteeris OSCE "suurenevast vaherahurikkumiste arvust", eriti Donetski lennuvälja ümbruses. Samal päeval sisenes Ukrainasse 62 veokist koosnev Vene abikonvoi. Sama päeva õhtul teatas Ukraina kaitseministeerium, et nende positsioone on viimase 24 tunni jooksul tulistatud raskerelvadest 34 korral.

Olukord on sellest saadik ainult teravnenud. Venelaste uue rünnaku esimestel päevadel planeeriti veel Vene, Ukraina, Saksa ja Prantsuse riigijuhtide kohtumist 15. jaanuaril Astanas Ukraina küsimuses, ent Angela Merkeli otsuselt võeti kohtumine nädala lõpuks päevakorrast maha.

16. jaanuaril nurjusid ka Minskisse planeeritud vaherahuläbirääkimised, samal ajal kui venelased jätkasid intensiivset Donetski lennuvälja pommitamist ja tulevahetusi raporteeriti kogu 350 km pikkusel rindejoonel.

Muide ametlikult kahel korral, viimati detsembris, justkui saavutatud vaherahu ei ole tegelikult pidanud kauem kui üks ööpäev korraga.

Alates 8. jaanuarist on aga käimas avatud sõjategevus. Nädala eest teatati ühe värske Vene pataljoni jõudmisest Donetskisse.

13. jaanuaril kinnitas NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Breedlove, et venelased on sõjalist tegevust intensiivistanud, et ka pühade ajal on toimunud pidev vägede varustamine ja koondamine ning nüüd on alanud lahingtegevus ning et NATO on mures.

Donetski lennuvälja kaitsmisest on saamas Ukraina vägede ja valitsuse, võib-olla kogu sõja edasise käigu mõttes sümboolne murdesündmus.

Venelased on juba kolmel korral teatanud, et lennuväli on vallutatud. Ometi püsib ukrainlaste kaitse uues terminalihoones kindlalt ja üleeile võtsid ukrainlased vahepeal kaotatud hooneosad uuesti oma kontrolli alla. Ent kõik märgid näitavad sõjategevuse hüppelist laienemist lähipäevadel.

Mõneti just Donetski lahingu kontekstis ja päev pärast 12 tsiviilelaniku tapmist Vene mürsurünnakus kuulutas Ukraina presient Porošenko 20. jaanuariks välja osalise üldmobilisatsiooni.

Lähemate kuude jooksul on kavas relvade alla tuua 50 000 meest. Eile teatas Kiiev kahe Vene pataljoni lahingrupi ehk ligi tuhande mehe ja hulga tankide ja soomukite üle piiri tulekust ja Donetski poole suundumisest.

Loomulikult süüdistavad venelased konflikti taaspuhkemises ukrainlasi. Mõneti meenutab olukord sõjaeelset seisu Gruusias 2008. aastal.

Venelased on Ida-Ukrainas nüüd mitu kuud, viimastel nädalatel eriti intensiivselt Ukraina positsioone tulistanud. Kohe kui ukrainalsed on hakanud vastu tulistama, süüdistatakse Ukrainat vaherahu rikkumises ja sõja alustamises.

Porošenko avaldused mobilisatsiooni väljakuulutamisel olid üsna raevukad. Ta lubas kogu Ukraina territooriumi vallutajatest puhastada ja võita.

Ometi kaheldakse ukrainlaste võimekuses isegi venelaste praeguse okupatsioonivägede hulgaga tõsiselt sõdida. Lahingute põhiraskust kandsid suvisel pealetungil vabatahtlike pataljonid. Nüüd Donetskis on ka regulaararmee hakanud võimekust näitama.

Porošenko kinnitab, et kogu vahepealse aja on regulaararmeed tugevdatud, varustatud ja valmidus on loodud. Paljud sõjalised eksperdid kahtlevad selles. Tuuakse paralleele Saakašviliga, kes oli sunnitud Vene limiteeritud rünnakutele vastama ja sai kraesse ülekaaluka vastasega suure sõja.

Toimuva taustal jääb igatahes täiesti arusaamatuks mõnede Euroopa riigijuhtide jutt sanktsioonide leevendamisest ja välisasjade kõrge esindaja plaanist suhete normaliseerimiseks Venemaaga. Taas oleme olukorras, kus Venemaa uus agressiivsus tuleb Pariisile ja Brüsselile sama ootamatult kui Charlie Hebdo tulistamine.

Täna tundub, et päris sõda Ukrainas alles algab. Euroopa hämmeldus ei vaibu.