100 000 Eestis elavat mittekodanikku ja Vene Föderatsiooni kodanikku aga vaadeldakse nende arutluste kontekstis viienda kolonnina.

Mul on ääretult kahju, et paljude jaoks on traagilised sündmused Ukrainas saanud valimiseelsete spekulatsioonide Eesti sisese pinge õhutamise aineks. Sealjuures väärivad verised sündmused Kiievis, vaibumatu vastasseis ja Ukraina rahva tohutu pettumus kainet analüüsi ning säästvat ja tähelepanelikku suhtumist. Meie ülesanne on teha kõik, aitamaks taastada rahu ja usaldust selles riigis. Selle asemel õhutatakse aga häbitult pinget, nihutatakse kunstlikult Ukraina kriisi piire ja lõhutakse usaldust meie oma riigis.

Jah, Krimmi referendum tekitab küsimusi, hääle kähisemiseni võib vaielda selle legitiimsuse üle. Jah, paljud, sealhulgas Euroopa Liit ja USA, on selle ebaseaduslikuks tunnistanud. Kuid mitte keegi ei vaidlusta asjaolu, et referendum toimus, isegi kõige skeptilisemalt meelestatud vaatlejad ja ajakirjanikud (sealhulgas ka Eestist pärit) on üksmeelsed selles osas, et üheksa kümnest Krimmi kodanikust tegid valiku Venemaa kasuks.

Selleks, et mõista Krimmis toimuvat, pole tingimata tarvis süveneda ajalukku ega välja selgitada, millisel põhjusel Nikita Hruštšov Ukrainale luksusliku kingituse tegi. Mõistlikum on vaadata majanduslikke näitajaid. 2012. aastal oli SKP elanikkonna ühe liikme kohta Ukrainas 3870, Venemaal aga 14 300 dollarit. Ka ülejäänu osas on lahknevused märkimisväärsed (http://countryeconomy.com/countries/compare/ukraine/russia). See on aga otsesõnu öeldes piisavalt võimas motivaator, mida teatud põhjustel ei võta arvesse arvukad kohalikud "analüütikud". See on ka mõistetav: sisepoliitilise pinge õhutamiseks on lihtsam opereerida impeeriumimeelsete ambitsioonide kategooriaga ja hirmutava ajaloolise kogemusega.

Ühest Eesti ajalehest lugesin ma tähelepanuväärseid sõnu: erinevalt meist Krimmi elanikud ei mõista, et see on agressioon. Mulle tundub see väga iseloomulik: paljud meie kaasmaalastest kalduvad absolutiseerima oma vaatepunkti ega ole valmis aktsepteerima enda omast erinevat arvamust. Sealjuures pole niisuguse mustvalge maailmapildi juurutamine mitte üksnes rumal, vaid on ka ohtlik – see viib vältimatult ka oma kodanike mustadeks ja valgeteks jagamiseni.

Vaieldamatult on Ukraina kriis tõsiseks õppetunniks Euroopale tervikuna, sealhulgas ka Eestile. Ometi on primitiivse analoogia tekitamise katsed (nagu "Narva referendumi" puhul) katastroofiliselt kauged olukorra tegelikust analüüsist.

Käesoleval etapil tasub keskenduda ühise nimetaja otsingutele. Kuna kõik Ukraina konflikti pooled on ühel meelel selles küsimuses, et riigis tuleb läbi viia uued valimised, siis on Euroopa Liidu - järelikult ka Eesti - ülesanne igati kaasa aidata sellele, et need viidaks läbi demokraatlikult ja Ukraina saaks teovõimelise valitsuse, mille legitiimsuses pole mingit kahtlust. Mis puutub Krimmi, siis on oluline mõista, et kõik on juba juhtunud.

Seda enam ma ei kahtle, et Ukraina rahvas leiab endas jõudu kriisi ületamiseks ja tugeva riigi ülesehitamiseks. Milline peab olema seejuures Eesti roll?

Igal juhul mitte nõiajaht oma riigis ega hirmu õhutamine viienda kolonni ees. Parim, mida me saame teha, on hoida oma iseseisvust, tehes tööd heaolu riigi rajamise nimel ning tunnustades inimeste õigust omada "ainuõigest" erinevat maailmavaadet. Vabadus ja heaolu on kindel kaitse lõhenemise vastu, ühine eesmärk aga ühendab kindlamalt kui ühine vaenlane.