Edgar Savisaar: Rahvarinne tõi beebibuumi, Reformierakond vähendab elanikkonda

Pärast Laulva Revolutsiooni aegset beebibuumi on Eesti kaotanud üle veerand miljoni elaniku. Neist viimase kümnendi jooksul 100 000 või rohkemgi elanikku. Sellise tempo ja sügavusega languse tegi Eesti ala viimati läbi 300 aastat tagasi maad laastanud Põhjasõja ja katku läbi. Ometi on Eesti olnud viimased paarkümmend aastat vaba riik, mille põhiseaduslikuks ülimaks eesmärgiks on tagada Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Tegelikult on Eesti keele ja kultuuri kandjate hulk taasiseseisvunud Eestis järjest langenud.

Ülikallis rahvaloendus lisas vaid ühe numbri erinevatele andmetele ja hinnangutele Eesti rahvaarvu kohta.

Rahvaloenduse järgi oli Eestis 2011. aastal elanikke 1 294 236. Ameerika Luure-Keskagentuuri hinnangul on meid 2012. aasta juuliks aga 1 274 709. Mis on ligi 20 tuhande võrra vähem kui rahvaloendusel – see on terve Viljandi jagu rahvast. Rahvastikuregistri järgi oli Eestis tänavu 1. jaanuaril elanikke 1 375 872. Statistikaameti kodulehel on sama päeva rahvaarvuks 1 339 662 inimest. Rahvastikuregistris on 81 606 inimest rohkem, kui ilmnes loendusel – mis on sama palju kui Pärnu, Viljandi ja Rakvere kokku liites.

Rahvaloenduse järgi on Eesti elanike arv 10 aastaga langenud 76 tuhande võrra, LKA andmeil on viimane langus siiski ligi 100 000. LKA hindab meie rahvaarvu langustempoks 0,65% aastas, meie rahvaloenduse järgi oli see 0,55%.

Ma arvan, et see segadus on sihilik. Ja Eesti rahvastiku tegelike arvudega manipuleerimine on reformierakondliku valitsemise tavaline võte.

Nii nagu e-valimistel pakkus ka elektrooniline rahvaloendus vastavates struktuurides asuvatele kallutatud jõududele piiramatu manipulatsiooni võimalusi. Eelkõige puudutab see viimasel kümnendil tegelikult välismaale elama läinud eestlasi.

Statistikaameti peadirektor Priit Potisepp tunnistas 31. mail rahvusringhäälingu uudises: “...need inimesed, kes Soomes töötavad, loeti päris suures osas Eesti rahvastiku hulka.“ Mis on kahtlemata aus ülestunnistus (nagu Ansipigi pihtimus, et Eestis on kõik telefonikõned sisuliselt avalikud).

Kuna Soomes elavate Eesti elanike hulka on hinnatud 30-st kuni isegi 200 tuhandeni, siis on selles vahemikus ka inimeste hulk, kes Eesti rahvaloendusel saadud arvust tuleks lahutada. Sama käib aga ka mujale riikidesse siirdunud inimeste kohta, kes võidi elektrooniliselt lugeda Eesti elanikeks. Sealt leiame juba teatud seletuse terves Eestis laudadega kinni löödud akendele ja tühjadele koolipinkidele.

Eestlaste praegust välismaale siirdumist on kõrvutatud 20. sajandi algusega, mil eestlaste üks suurim linn oli Peterburg ja eestlasi asus rohkelt üle terve Vene Impeeriumi. Samas Eesti esimene omariiklus tõi pärast sõjasegadusi siiski suure hulga rahvuskaaslasi kodumaale ning kosutas eestlaste arvu ka loomuliku iibega. Nõukogude Liidust lahkumise järel taastatud Eesti riigis on rahvaarv aga drastiliselt ja kestvalt langenud. Seejuures eestlasi on Eesti rahvastikus alles vaid napp 890 000. Eestlased ei ole enam miljonirahvas. Ja praeguse valitsusliini jätkumisel pole me kümne aasta pärast enam ka miljoniriik.

Kõige suurema katastroofi on muidugi läbi elanud maakonnad – see tõeline Eesti muld ja Eesti süda. Kusjuures tegelik langus on ilmselt märksa suurem kui näitavad rahvaloenduse numbrid. Elektroonilisel loendusel välismaal osalenutel läks ju kirja nende viimane Eesti elukoht. Nii polegi imestada, et mitmed maavanemad kehitavad rahvaloenduse tulemuse peale vaid õlgu. Nende vallavanemate meelest on elanike arvu kukkumine maal olnud viimasel kümnendil üle 30%, rahvaloendusel paistab aga välja 20-protsendiline langus.

Samas seletatakse laialt, et Tallinna elanike arv langes loenduse järgi – ühegi teise omavalitsuse, sh. Tartu kohta, ei öelda aga midagi. Arvestades kogu keemiat, mis rahvaloendusega on kaasnenud, siis ma ei usu, et Tallinna tegelike elanike arv on kümne aastaga langenud. Ma arvan, et tegemist on kas küsitluse metoodikast tuleneva tahtmatu või tahtliku manipulatsiooniga. Tallinnas pole hüljatud asumeid, kust võiks aimata elanike arvu langust. Jah, elamistingimuste parandamiseks on ehk samadel elamispindadel elanike tihedus hõrenenud, kuid linnas on hoogsalt uusi elamukvartaleid juurde tulnud ja elanike arv on silmaganähtavalt kasvanud ka linna piirides. Tegelikult Tallinn kasvab. Ehk küll mitte nii kiiresti kui Harjumaa aga ta kasvab siiski. Mida ilmselt ei saa paraku öelda Tartu kohta, kus valglinnastumine on samasugune nagu Tallinna ümbruses aga Tartu linnas märkimisväärset elamuehitust ei toimu. Kuigi just Tartu peaks olema Lõuna-Eesti elanike rände peamine sihtpunkt, ta praegu siiski seda rolli ei täida. Rääkimata ülejäänud maakonnalinnadest.

Reformierakondlik valitsemine seondub nüüd kõigile rahvaarvu languse ja suurte valedega. Kreeka statistikapettused on täiesti süütud võrreldes Eesti e-valimiste ja e-rahvaloendusega. Kuna Eesti rahva silmad näevad järjest üht ja kuulevad teist, siis on aeg küps muutusteks.

Keskerakond seondub aga üha enam Rahvarinde aegse beebibuumiga, mil eestlased uskusid oma riiki ja uskusid, et siin on meie rahva tulevik. Kui oleks Keskerakond võimul, oleks see usk Eestisse edasi kestnud.