Edgar Savisaar: Kas Ansipil ikkagi õnnestus pronksiime?
Seoses viie aasta möödumisega pronksiööst näib parempoolsete poliitikute meediamonopol olevat hakanud preventiivselt tegelema sellega, et leida tugipunkte olukorras, kui Ansipi valitsusele poole kümnendi tagust Venemaaga suhete rikkumist ja seeläbi meie niigi nõrgale majandusele kivi kaela riputamist meelde tuletama hakatakse. Kuna ilmselt on, mida karta, siis on valitsus otsustanud rünnata esimesena. Lähtutakse põhimõttest, et kõige parem kaitse on rünnak ja veel parem kaitse on preventiivne rünnak. Täpselt seda me ka meediast praegu näeme.
Aktiivselt on Ansipit kaitsvas preventiivses meediarünnakus ohjad enda kätte võtnud Eesti Päevaleht, kus 24. aprillil lausa väidetakse, justkui oleksid venelased pronksiöö tulemusena Eesti kaupu märksa rohkem ostma hakanud ja Ansipi äpardunud pronkssõduri teisaldamine toiminud kui üliefektiivne Venemaa suunalise ekspordi toetusmeede. Esitatud seisukohti põhjendatakse väljavõtteliste statistiliste numbritega, mille episoodilise tõlgendamise tulemusena võib saada täpselt soovitud meelevaldseid tulemusi.
Kas Eesti põllumajandustootest on pronkssõduri abil saanud Vene turu hitt?
Saamaks täpsemat pilti sellest, mis Eesti Venemaa suunalises ekspordis tegelikult toimub, tuleb süveneda numbritesse pisut põhjalikumalt. Kõigepealt vaataks, mis toimub meie põllumajanduses, ehk siis selles majandusharus, mida me oma trumpkaardiks Venemaa turul tavaliselt peame ja mille päästmisest me Vene turu abil kõige rohkem räägime.
2006. aastal, ehk siis enne pronksiööd, eksporditi Venemaale elusloomi ja loomseid tooteid suurusjärgus 40 miljoni euro väärtuses. 2011. aastal oli vastav number 81 miljonit eurot, ehk siis viie aasta peale kasvu suurusjärgus 41 miljonit eurot. Tundub nagu edu? Samas on oluline välja tuua, et võrreldes 2010. aastaga langes 2011. aastal nimetatud kaubagrupi eksport Venemaale 12 miljoni euro võrra. Sellise heitlike numbrite foonil küll ei saa küll rääkida toimivast ja süsteemselt arenevast turust.
Pisut veelgi keerulisem on pilt siis, kui vaadelda piima ja piimatooteid, linnumune ja mett. Selles grupis on 2011. aasta eksport võrreldes 2006. aastaga kasvanud 19,5 miljoni euro võrra. 2010. aastaga võrreldes on 2011. aastal aset leidnud aga langus 21 miljoni euro jagu, ehk siis ühe aasta langus on suurem, kui viie aasta võit kokku.
Kalade ja taimsete toodete vallas pronksiimet ei leia
Veelgi kurvemaks läheb pilt, kui vaadelda Venemaale eksporditud kalasid, vähilaadseid, molluskeid ja muid veeselgrootuid. Selles kaubagrupis on 2006. aastaga võrreldes 2011. aastal eksport vähenenud 2,3 miljonit eurot. Sugugi parem ei ole lugu ka taimsete toodete vallas, mille puhul on 2011. aasta eksport Venemaale 5,3 miljonit eurot väiksem, kui aastal 2006. Seega puhas kukkumine, ei mingit pronksiimet.
Kuidagi ei saa Venemaa suunal vedama ka üheks Eesti potentsiaalseks arengusuunaks olnud puidutööstus. 2006. aastaga võrreldes on puidu, puidutoodete ja puidusöe eksport Venemaale vähenenud 2011. aastal 3 miljoni euro võrra. Veelgi kurvemalt on läinud paberitoodete ekspordiga idanaabri juurde, kus sama perioodi jooksul on eksport kukkunud 13,5 miljoni euro eest.
Ekspordi andmeid on oluline analüüsida ka majandusdünaamika kontekstis. Riikide SKP kasvab, tootmise ja kaubanduse efektiivsus tõuseb, tarbijaid tuleb juurde, tegemist on inflatsiooniga jne. Selles kontekstis on viie aasta lõikes saavutatud väike ekspordi kasv sisuliselt paigalseis või isegi hoopis tagasiminek. Ekspordi kahanemine on dünaamilises kontekstis aga midagi kaubanduskatastroofi laadset.
Statistilisi andmeid lähemalt uurides võib loomulikult leida ka kaubagruppe, kus viimasel poolkümnendil Venemaale ekspordi osas rohkem või vähemal määral edulugusid vastu vaatab. Selliseks kaubagrupiks on näiteks mineraalne kütus, mineraalõlid ja nende destilleerimissaadused, kus 2011. aasta eksport Venemaale on ületanud 2006. aasta eksporti pea 32 miljoni euro jagu.
Kas mineraalne kütus on Eesti kaup, mida Venemaa elanikud peale pronksiööd hullult rabavad?
Või siis näiteks orgaanilised kemikaalid, kus vastav näitaja on 64,5 miljonit eurot. Iseasi muidugi, kui palju selliseid kaupu ikka Eestis toodetakse ja kui palju ekspordist saadi varasema impordi arvel. Kui palju me nende kütuse- ja keemiatööstuse tootegruppide lõikes saame ikkagi rääkida Eesti kaupadest, millest venelased kas keelduvad või mitte?
Analüüsimaks Venemaa suunal toimuva ekspordi ja koostöö majanduslikku mõju meie inimestele peame vaatama, kui palju Eesti elanikke ühe või teise kaubagrupiga tegelevas sektoris hõivatud on. Aeg-ajalt Venemaa suunal episoodilist edu, kuid siis jälle paljude alajaotuste lõikes tagasilööke saavas põllumajanduses (koos metsamajanduse ja kalapüügiga) on 2011. aasta seisuga Eestis hõivatud suurusjärgus 27 000 inimest. Põllumajandusega tihedalt seotud toiduainete tootmises on hõivatud üle 13 000 eestimaalase. Vene suunal kiratsevas puidutöötlemises on hõivatud üle 15 000 inimese. Pronksiöö abil turmtule alla sattunud veonduses ja laonduses töötab üle 48 000 inimese.
Seega ainuüksi nimetatud valdkondades on pronksiime pannud löögi alla tugevalt üle 100 000 töökoha. Loomulikult ei piirdu tekitatud kahjud survega nimetatud valdkonna töötajatele. Viie aastaga on pronksiööst alanud töökohtade hävituslaine puudutanud pea igat sektorit ja valdkonda Eesti majanduses. Kahju on sedavõrd laiapõhjaline, et seda on ilma suurema uurimustööta raske lausa määratleda.
Kui palju on inimesi aga hõivatud Venemaa suunal tegutsevas edusektoris – näiteks kütuseronge vahendavates maaklerkontori tüüpi paarimehe firmades? Kümme võtmeisikut ja ehk mõnikümmend assistenti-asjaajajat.
Vene suuna eksportkasumi võtavad maksuvabalt välismaalased
Oluline on veel osutada tähelepanu asjaolule, et Vene eksportsuunal probleeme omavate majandusharude – põllumajandus, kalandus, toiduainete tootmine – lõikes on tegemist selliste ettevõtmistega, kus kasum jääks Eestisse ja aitaks kohalikku elu arendada. Eestist läbi kihutavate kütuseäri ja keemiatööstuse produktide vahenduskasum potsatab aga maksuvabalt kohe välisomanike taskutesse jättes Eesti ilma igasugusest tulust.
Aga kui hetkeks unustada kriitika sootuks ja katsuks kogu majandussuhete kompleksi Venemaaga vaadata üksnes läbi positivismi. Mõningates eksporditoodete gruppides on tõepoolest näha arengut. Kuid kas ei oleks ekspordi areng nende kaubagruppide lõikes olnud veelgi edukam olukorras, kui pronksiööd ei oleks üldse olnud? Ehk ei oleks me siis kogenud sedavõrd suurt majanduslangust, nii kõrget tööpuudust, paljude perede majanduslikku hävimist, kodude kaotusi ja inimeste karjääride hävimist nagu oleme seda täna näinud. Ja kui oleks pronksiöö olemata, võib olla siis saadaks edu meid ka nende kaubagruppide lõikes, kus täna paigal tammume või kaotuses viibime.
Ilmselt pronksiime siiski ei õnnestunud.
