Tal on põhjust väsinud olla, eriti kui ta silme ees kangastuvad viimaste erakondade populaarsus küsitluste tulemused, kus taas ületasid opositsiooniparteid valitsuserakondasid.

Samal ajal ei tohi Ansipi juttu kunagi üksüheselt võtta. Ta on päris hea poliitiline manööverdaja ja ka praegu näen tema sõnumis pigem soovi löögi alt välja pääseda, ja ei midagi suurejoonelisemat.

See mees oskab avalikkuse tähelepanu kõrvale juhtida. Vaadake, kui andekalt viis ta avalikkuse viha kõrvale Haigekassa ja Töötukassa kaaperdamise teemalt. Selle asemel hakati rääkima hoopis fooliummütsikestest, mis on palju ohutum. Võib-olla mindi küll liiale, st. fooliummütsikestest kõneldi liiga palju. Ansipi lähedane sõber Astok hakkas lausa keskerakondlikku juttu ajama, aga see ei ole kõige suurem häda.

Lihtne oleks taandada kogu Ansipi jutt ühele taktikalisele manöövrile. Tegelikult oli tema sõnumis midagi enamat, isegi strateegilist. Nimelt on Eesti senised poliitilised orientiirid lennanud uppi!

Esiteks,

Ansip on pikka aega tulevikust laenu võtnud ja olukorda ilustanud. Just tema peaks vähemalt aimama, milline on tegelikkus ja kuivõrd on maha põletatud Eesti ressursid. Kui Ansipi indikaatorid näitavad olukorra edasist halvenemist, siis võib ta tõepoolest tahta nüüd peaareenilt kõrvale tõmbuda.

Küsite, kas Ansip on see rott, kes pageb hukkuvalt laevalt. Ei tea, aga ma ei näe temas soovi järgida Titanicu kapteni eeskuju, kes läks põhja koos oma laevaga.

Mina olen Ansipit nimetanud „ruttavaks noormeheks", kelle üht või teist isegi positiivsena esitatud sõnumit peab käsitlema ka hoiatava signaalina olukorra kohta üldse.

Teiseks,

arvatakse, et Eesti püüab peatselt hakata ajama uut, liberaalsemat ja isegi sõbralikumat poliitikat Venemaa suhtes. USA on seda meie käest korduvalt nõudnud, ning nüüd, kui Obama tagasitulek sügisel on muutunud enam-vähem tõenäoseks, peab ka Eesti parempoolne eliit paremaks taganeda ajast ja arust bushilikelt positsioonidelt mõistlikkuse suunas.

Kui nii, siis on aga vaenusümbol vaja kõrvale lükata - Ansipist peab lahti saama. Tekkinud on paradoksaalne olukord. Pronkssõduri kriisi ajal konkureerisid Reformierakond ja IRL rahvuslaste häälte pärast. Nüüd püüavad nad kõik vene hääli, seda nii sotsid kui ka Res Publica poolt alla neelatud IRL, sest muidu poleks võimalik Vene ärimeestega teha äri, alates transiidiärist Tallinna Sadamas ja lõpetades laialdase kauplemisega elamislubade sfääris.

Hea näide Reformistide meelemutusest on kui nädal tagasi kutsus Vene saatkond endale külla Keskerakonna, IRLi, Sotside ja Reformierakonna noortekogude delegatsioonid(muuseas venelaste häälte püüdmist üritav SDE ei suvatsenud isegi kohale ilmuda). Ühe osavõtja tähelepanek oli, et kui teistega aeti juttu, siis Reformierakonnaga arendati suhteid. Jäi mulje, et Reformierakond püüab mis tahes hinnaga jälle Venega sõbraks saada.

Pärast presidendivalimisi Venemaal oleks poliitika vahetumine seal ootuspärane, isegi kui need valimised lõppevad tõenäoliselt Putini võiduga. Reformierakonnaga ilma Ansipita võib Putin küll kokku leppida!

Niisiis seisab ees Reformierakonna, IRL-i ja sotside suur lahing venelaste häälte pärast, kus ka Keskerakond peab paratamatult juba oma praeguse positsiooni säilitamiseks kaasa lööma.

Kolmandaks,

oluliselt muutub ametnikkonna positsioon riigis. Seni andsid ametnikele kindlust kaks parempoolset liidrit - Ansip ja Laar, kes näisid seisvat oma postil igavesti. Nüüd tekkis vaakum - iseasi, kas päriselt või Ansipi taktikalise manöövri tulemusena. Osa ametnikest lööb nüüd kõhklema ega panusta enam Ansipile, sest äkki lähebki nii nagu ta lubas.

Teine osa näeb kahe liidri rivist välja langemises oma suurt võimalust, et juhtametnikest võiksid saada parteiliidrid. Kohad said vabaks, Reinsalut ei võeta veel tõsiselt, Ansipit ei võeta pärast tema avaldust enam tõsiselt. Mõned ametnikud peaksid lähima aasta jooksul avalikult politiseeruma, nii nagu omal ajal tegid seda Parts ja Pihl. Muidugi, osa ametnike jaoks ebakindlus suureneb, sest igasugune võimuvahetus võib ka nende positsioone kõigutada.

Aastapäevakõnede võrdlus

Eks märk muutustest oli ka see kui võrrelda Ansipi kõne Ilvese pidupäevakõnega. Kui Ansip rääkis veel kriisi kestmisest, Ilves aga kriisist väljumisest tänu eurole (muide, Ansip võib hakata kriisijutuga tekitama endale uut kandepinda parima kriisi-peaministrina).

Inimeste väljarännet analüüsides sõimas president aga vulgaarmarksistideks neid, kelle arvates inimesed lahkuvad palga või tööotsinguile (ja samas kõnes pidas epistlit, et sõimata ja solvata ei ole ilus). Samas ei pakkunud Ilves mingitki retsepti, kuidas Eesti peaprobleemi lahendada. Ilves esitles massilist väljarännet kui vabadusega kaasnevat paratamatust. Ansip aga ei ole väljarände-teemat üldse käsitlenud.

Näib nii, et praeguse Eesti establishment'i kõik olulisemad sihid ja suunad on kummuli ning parmpoolsed on pead kaotamas. USA taandub, Euro laguneb ja oma rahvas põgeneb (just sellises järjekorras). Mida kauemaks nad võimule klammerduvad, seda rängemad on Eesti rahva kaotused.