Deniss Boroditš: I have a dream...
Täna, Eesti Vabariigi 93. aastapäeva järel tahan ma aga veidi vaadata ka tulevikku, see tähendab, et veidi unistada. Põhjuseks on aga meie tänapäev, konkreetsemalt – üha kasvav võõrandumine inimeste ja riigi vahel. Kuigi osalen ise praeguses valimiskampaanias, siis mõned n-ö allapoole vööd võtted ja musta PR-i küllus tekitavad nii minul kui ka paljudel teistel inimestel õigustatult piinlikkust.
Valimisvõidu nimel mängitakse kõige madalamatel instinktidel ja emotsioonidel. Tundub, et mõnelegi ei ole võim rahva jaoks, vaid rahvast on vaja võimust kinnihoidmiseks. Vahel tundub juba, et olukord on täitsa lootusetu, kuid ei. On näiteid, kuidas usk paremasse tulevikku viib ka lootusetus olukorras sihini.
Selleks inspireeris mind üks kuulus ajalooline kõne, millega esines 28. augustil 1963 aastal Washingtonis Ameerika võrdsete õiguste eest võitleja Martin Luther King. Ta ütles: „I have a dream“ ehk maakeeli – mul on unistus. Ta unistas riigist, kus on kõikidel võrdsed võimalused mitte paberil, vaid reaalses elus. Tol ajal tundus see utoopiline kuid täna ei pane tema unistused enam ammu kedagi imestama.
Räägin veel ühest unistajast, Singapuri kauaaegsest peaministrist Lee Kuan Yew`st. Saareriik Singapur tekkis pärast Suurbritannia impeeriumi kokkuvarisemist. Aga selle täiesti loodusvaradeta riigi juhid, kus elanikud on äärmiselt erinevatest rassidest ja eri uskudest, suutsid pakkuda rahvale oma arengutee. Riigist sai rahva liitlane, ta aitas seal, kus inimesed ise toime ei tulnud ja andis võimaluse teenimiseks neile, kes tegutsesid maa hüvanguks, kasutades maksimaalselt ära inimeste loomingulist potentsiaali ja riigi geograafilist asendit.
Mis on sellest riigist nüüdseks saanud? Singapur on teinud suure hüppe, pääsedes kolmanda maailma vaeseimate riikide hulgast arenenud riikide hulka ja neil on suurepärased suhted kõigi riikidega, kellega on kasulik suhteid omada. Kui riigi tekkimisel unistas Lee Kuan Yew, et sellest saab kodanike heaolu osas kõrgeltarenenud näidisriik, suhtusid paljud sellesse skeptiliselt, kuid olles kaasa haaratud tema entusiasmist, toetasid teda.
Singapur võiks olla Eesti jaoks heaks eeskujuks. Ja ma unistan sellest ajast, kui tühjade lubaduste asemel pöörab riigivõim oma näo rahva poole ja hakkab reaalselt tundma huvi tema käekäigu vastu.
Võib olla on Singapur meist liiga kaugel. Võtame siis vaatluse alla meid endid. Kui 93 aastat tagasi meie vabariigi isad-asutajad kuulutasid välja oma Manifesti, pöördusid nad kõikide rahvaste poole, kes Eestimaa pinnal elasid. Nad teadsid, et uue noore riigi püsimajäämise garantiiks on kõikide siinelavate inimeste pingutused vabaduse ja võrdsuse nimel. Pärast seda on Eestimaa üle elanud nii häid kui halbu aegi, kuid Manifestis välja kuulutatud põhimõtted jäävad aktuaalseteks ka täna.
Ja tahan siin jälle korrata Martin Luther Kingi sõnad – I have a dream – mul on unistus. Unistus sellest riigist, kus on tähelepanu keskel inimene, kus ei jäeta kõrvale neid, kes erinevatel põhjustel ei tule oma eluga toime, kus noortel on olemas võimalust saada hea ja konkurentsivõimeline hariduse, kus eakad inimesed ei pea vaevlema, kuidas elada naeruväärsest pensionil. Riigist, kust ei põgeneta nagu praegu, kuna inimese talent, oskused ja teadmised ei huvita siin kedagi. Ma tahan uskuda, et üks kord mu unistus täitub.
Meie maa on loodusressursside poolest vaene, seepärast on meil tarvis maksimaalselt tõhusalt kasutada inimressurssi ja meie geograafilise asendi plusse. Kahjuks ignoreerivad meie praegused valitsejad neid asjaolusid. Tahan uskuda, et selline aeg ükskord lõpeb ja me saame nautida heaolu riigi hüvesid tänu välispoliitilisele pragmatismile ja välismajandussuhete arendamisele.
Selle riigi elaniku ja kodanikuna ei soovi ma niisama unistada ja istuda käed rüpes. Ma tahan reaalselt selle parandamisele kaasa aidata. Usun ja tean, et ma pole üksi. Soovin, et mu unistus sellest, et mina, minu perekond, minu lapsed elaksid normaalses tsiviliseeritud riigis, et vanematel oleks kindlustatud vanaduspõli ja nad saaksid korralikku meditsiinilist abi, täitub. Tahan, et noortel oleks võimalus saada kvaliteetset haridust, eraettevõtjad aga võiksid rahulikult ja kindlalt tegutseda nii enda kui ühiskonna hüvanguks. Ma tahaksin, et minu riik tegeleks tõepoolest elukvaliteedi tõstmise ja elanikkonna juurdekasvu soodustamisega, hoolitseks lastega perede eest, eriti juhul, kui vanematel on madal sissetulek. Ma tahan, et minu unistused täituksid. Selle nimel tasub pingutada meil kõigil!
Elagu inimkeskne Eesti!
Autor kandideerib riigikogu valimistel Keskerakonna nimekirjas.
