Delfi: Võrdsemaist võrdsem jalamees

Selle asemel, et avalikkusele oma kiiruseületamise kohta midagi selgituseks öelda — üsna levinud ja aktsepteeritud käitumise viis sellisel puhul on vabandamine —, kadus Savisaar mõneks ajaks lihtsalt ära. Nagu tavaliselt võrreldavatel juhtumitel.

Peidus olles seadis Savisaar taas töökorda ammugi ära proovitud skeemi, mille siht on avalikkuse tähelepanu “asjalt” kõrvale juhtida. Seekordseks pseudoteemaks valis Savisaar ettepaneku, et riik peab end lõhki laenanud inimeste kodud oma kaitse alla võtma.

Asi õnnestus täielikult: Postimees laskis Savisaarel kaks päeva oma külgedel laiutada, pühendas tema ajuvabadusele juhtkirja, laskis suud kulutada oma parimatel tegijatel ning tellis tagatipuks veel spetsialisti ehk siis majandusteadlase analüüsi. Nagu oleks tegemist tõsise teemaga.

Savisaare taktika kõikehõlmavus seisnes selles, et kõigile vastuargumentidele tuleb omakorda vastata, et teema elujõudu ei kaotaks. Naeruväärsuse tipuna peeti vastuargumenteerimise vääriliseks isegi Delfi arvamusrubriigis ilmunud lugejakirja. Lugejakirjadega väitlemine on tõepoolest uus tase: nii lähedale “rahvale” pole enne Keskerakonda jõudnud veel ükski partei.

Aga näe, Savisaarele määrati ikka karistus ära. Küllap ta lootis, et ei määrata, sest miks ta muidu juhtunust rääkimisega karistusotsuseni viivitas: äkki ei juletagi karistada, pärast oleks ju piinavalt kahju asjatult tunnistatud süü pärast.

Savisaar poleks Savisaar, kui ta karistusestki profiiti ei lõikaks. Nii ägedat karistust polevat mitte keegi mitte kunagi veel saanud, kekkab ta oma blogis. Tõepoolest, loa äravõtmine on päris hea karistus. Jala käimine on ju tervisele kasulik ning annab ühtlasi aega ka uusi toredaid skeeme sepitseda.