Delfi: Venekeelne ETV kui võlusõna

Venekeelse ETV loomise vajadusest hakati kõnelema kohe pärast pronksiöid, aga sõnadest kaugemale pole seni jõutud. Niisiis on teemat vahtu löödud juba ligi aasta otsa, aga ETV2 pole siiamaani ning ei ole täiesti kindel, kas tulebki.

Uue lõimumiskava kohaselt kuluks integratsioonile aastas 150 miljonit krooni ning uue kava suurimad lootused on seotud nimelt venekeelse ETV-ga. Sotsist rahvastikuminister näib ise siiralt uskuvat, et kohalikud venelased seda vaataksid, aga ei mõista põhjendada, miks nad ikkagi peaksid seda tegema, kui “oma” vene kanalid on telekapuldiklõpsu kaugusel.

Integratsioonikava peab heaks kiitma valitsus, aga isegi peaminister on hakanud aru saama, et maailmamajanduse reeglid kehtivad Eestiski, teisisõnu — kitsas on käes. See mõistmine vähendab kindlasti valitsuse valmidust anda miljoneid integratsioonile, mille uuestimääratlemise katsed on ühiskonnas olnud ebapopulaarsed. Seda enam, et probleemi akuutsuse tunnistamine tähendaks osundamist oma vigadele.

ETV2 ei ole ju iseenesest paha mõte, aga kui sellest loodetakse integratsiooni võluvitsa, siis pannakse küll mööda. Kas venelased kohalikku omakeelset uudisteprogrammi vaatama hakkavad, sõltub eelkõige ikkagi sellest, missugust programmi pakkuda suudetakse, mitte aga tõsiasjast, et see valmis tehakse või “õigel” kellaajal näidatakse.

Telesaadete tootmine on niivõrd kallis lõbu, et resignatsioon liiga aeglaselt küpsevate tulemuste pärast on kerge tulema. Televisioonil on avaliku arvamuse ja hoiakute kujundamises vägagi oluline roll, aga sellele ainsale kaardile panust teha ei ole kindlasti õige. Ja valesti doseeritud didaktikaga võidakse saavutada soovitule hoopis vastupidine tulemus.