Ehkki kellakeeramise tuliseim ja argumenteerivaim vastane, professor Selma Teesalu lubas juba mõni hea aasta tagasi, et ta kellakeeramisest enam ei räägi — inimlik rumalus olevat nii suur, et tal olevat targematki teha kui selle tuuleveskiga võidelda –, siis eelmisel aastal ta veel siiski korra sõna võttis. Tookord hoiatas ta, et eriti kahjulik on “rahva räige vägistamine” meestele.

Ent kui kellakeeramise vastaste väited kokku võtta, siis võime väita, et kellakeeramine on eriti kahjulik lastele ja raukadele, noortele ja vanadele ning meestele ja naistele — niisiis absoluutselt kõigile. Miks me siis enam ei protesti, kuigi me end täna arvatavasti päris hästi ei tunne?

Sest võitlused on võideldud ja teema lõplikult päevakorrast maas. Mart Laari valitsuse otsuse tulemusena ei keeratud kella 2000 ja 2001, ent Siim Kallase valitsus otsustas suveaja taastada ning seoses Euroopa Liitu astumisega arutelud lõppesid: kuivõrd kella krutib terve EL, siis pole siin midagi iseäratseda ka Eestil.

On mööndud, et elektrienergia kokkuhoid polegi teab kui märgatav, ent teine argument olevat rahvusvaheline reisimine: meie kõigi elu olevat palju lihtsam, kui igal pool kehtib üks kell.

Küllap mööname neid argumente mõistusega, ent kehaline enesetunne jääb ütlema teist.