Juubeliaasta avapeole oli küll palutud kunagine interrindelane Vladimir Lebedev, aga kutseta jäi suur hulk viimase ülemnõukogu liikmeid, nende seas Heinz Valk ja Enn Põldroos. 20. augusti klubi juhtfiguur Rein Järlik oli küll palutud, aga mitte ülemnõukogu liikmena, vaid hilisema riigikogulasena. Põhjendus, et Lebedev oli peole palutud põhiseaduse assamblee liikmena, on formaalne ning saadab avalikkusele väga ebameeldiva signaali.

Juhtunu näitab, et praegu Eesti riiki juhtivatel inimestel puudub ettekujutus riigi sünni juures seisnute rollist ja tähendusest. See näitab, et lähiajaloo mõistmine on ebakindel ning vastuoluline — puudub ühtne pilt ja arusaam sellest, kes ja mis on Eesti riigile oluline. See näitab, et ei mõelda üldse sellele, mismoodi peoliste nimekiri avalikkusele paistab — ega hoolitagi sellest.

Lõputu jagelemine ordenite ja teenetemärkide üle ei ole nähtavasti küllaldasi õppetunde andnud, kuigi õppematerjali on mitmed ebaõnnestumised pakkunud enam kui küllaga. Ikka on Eesti riigi kõrge tunnustuse pälvinute hulka sattunud neid, kelle minevikus on vägagi kahtlasi laike.

Ent kui meil endil pole selgust ja kindlust oma lähiajaloo suhtes, siis on väga raske seda selgitada ka kõigile teistele, eelkõige muidugi suurele naabrile. Kui me ise ei tunnusta Eesti riigi taassündi olulise panuse andnuid, siis ei maksa meil loota, et maailm meid mõistab.

Aga kõige suurem pidu on ju alles ees. Oleks kahetsusväärne, kui jääksime sedagi eeldatavalt suurejoonelist sündmust mäletama oskamatult koostatud külaliste nimekirja ning solvunute pahaste sõnade järgi.