Delfi: Meie kristlik omariiklus?

Peapiiskop Andres Põdral oli tuline õigus: iga sümbol on rahva lõhestaja. Kui see ka üleüldse ja maailma mastaabis ka paika ei pea, siis Eesti puhul kindlasti. Vabadussamba kavand on selle tarvis vaid üks, kuigi äärmiselt kõnekas näide.

Paraku valavad Põdra sõnavõtud vabadussamba kavandi kaitsmisel ainult õli tulle, mitte ei lepita neid, kes risti Eesti vabadust tähistamas näha ei taha. Kuigi puhtformaalselt on tõsi, et 20. aastate rahvaloendused tõendavad elanikkonna valdavat usklikkust, kõlab kummastavalt väide, et nimelt kristlased viisid Eesti omariiklusele.

Selle väite valguses paistaks kogu eestluse eelnev ajalugu justkui kristluse ootusena. Koolilapsedki teavad aga, et Eesti ristiusustamine käis mõõga abiga. Kui peapiiskop tunnistab, et Lembitu aegadest on nii mõndagi muutunud, siis tuleks tal tunnistada, et ka esimese iseseisvuse ajast siiamaani on nii mõndagi muutunud.

Tõsiasi on, et Eesti paistab praeguses Euroopas silma erilise usuleigusega. Seda laia massi, kes usub mingisuguse ebamäärase jumaliku jõu olemasolu, pole võimalik ranges mõttes usklikeks pidada. Ammugi siis mitte kristlasteks. Nendega arvatavasti ei maksa rehkendada, kui tahetakse risti armsaks teha.

Kui kaitseministeerium soovib vastuseisu selle kavandi suhtes leevendada, siis tuleks kõnelda lasta pigem riigimeestel, mitte usumeestel. Hoolimata kaitseväe ühispalvustest, koolileiva pühitsemisest ja poliitikute veiderdamisest jõulude ajal kirikus on meil siiski riik ja kirik lahutatud. Selle tõsiasja peale oleks võinud mõelda juba siis, kui esivaimulik riigile nii tähtsa sümboli üle otsustama lasti.