Delfi: Endised ja praegused

Kui poliitilistest argumentidest jääb väheseks ning ühtegi värsket luukeret ei suudeta kapist leida, siis tuuakse mängu minevik. Nüüd on mineviku varjud asunud kummitama peaminister Ansipit, kes istus kevadiste valimiste järel peaministritoolile teist korda järjest ning kelle partei on pärast pronkssõduri teisaldamist nautinud suuri toetusnumbreid.

Mitu korda ühest erakonnast teise jooksnud Robert Närska meenutused Ansipi minevikust ei jää kindlasti ainsaks. On tõenäoline, et taas ärkab ellu „praeguste“ ja „endiste“ teema, mis on vahepeal varjusurmas olnud — kuigi kõiki rahuldavat lahendust pole selles küsimuses kunagi leitud ja usutavasti ei leita ka, vähemasti mitte enne põlvkondade vahetust.

Ain Seppiku ning Arnold Rüütli näited tõendavad, et minevikku ette tuues on võimalik küllaltki palju poliitilist kahju tekitada. Sellegipoolest tegutseb Seppik tänagi poliitikas ning enne presidendivalimisi ei julgenud keegi kinnitada, et Rüütel veel teisekski ametiajaks Kadriorgu ei jää.

Kui Rüütli punaminevik on suur, särav ja salgamatu, siis Ansipile jääb „vana kommari“ silt kindlasti raskemini külge. Põhjuseks eelkõige pronkssõduri teisaldamine, mis peaks ju teda oma minevikust otsustavalt distantseerima. Sellegipoolest on Tartu sündmusest räägitud kogu Ansipi võimuloleku aja jooksul.

Võib arvata, et Ansipi juhtum ajendab taas laiemalt arutlema mineviku ja oleviku seoste üle ning kaalutlema, missugune suhe minevikuga meid kõige viljakamalt edasi aitaks. Kuigi peaministril tuleb ilmselt lähiajal veel nii mitugi korda vastata ebamugavatele küsimustele, on siiski ka lootust, et pärast süüdistuste tulevärki saab õhk puhtamaks.