Delfi EL debatt: Milline oli Arnold Rüütli roll Eesti liitumisel ELiga?
Euroopa Liidu laienemise teemadel debateerisid Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabevahetuse assistent Erkki Bahovski ning Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik Ahto Lobjakas.
Vaata videost, milliseks hindasid Bahovski ja Lobjakas Arnold Rüütli rolli Eesti liitumisel ELiga!
Vaadates tagasi Eesti Euroopa Liidu liikmelisuse eelsesse aega, kategoriseeris Erkki Bahovski kolm peamist hirmu:
a) suveräänsuse kadu;
b) väikese Eesti keele ja kultuuri hääbumine;
c) Eesti liberaalse majanduse kärbumine mitte-nii-liberaalse ELi tingimustes.
Bahovski ja Lobjakas leiavad, et need ohud pole küll suuresti realiseerunud, ent suveräänsuse küsimuse üle võibki vaidlema jääda. Sise- ja välispoliitilise sõltumatuse teema Euroopa Liidu liikmena on aga aina uute Brüsselisse koonduvate õiguste taustal küsimus, kus on kerge takerduda terminoloogia ja arvamuste võrku.
Teemast sügavamalt huvitatutel soovitan lugeda lugeda heade kolleegide Hent Kalmo ja Marju Luts-Sootaki toimetatud
Teema keerukusest hoolimata on suveräänsusesse puutuv taas Euroopas kõneaineks. Nii on Euroopa Komisjoni presidendi Barroso kõnedest kostnud viimasel ajal vihjeid juba 1946. aastal Winston Churchilli poolt välja käidud „Euroopa Ühendriikide“ loomise kohta, rääkimata viidetest de Gaulle'i, Spinelli või Ficheri sõnavõttudele.
Juristina leian, et just kahtlused Euroopa Liidu õigusriikluses - oht kergelt haigestuda poliitilistes tõmbetuultes, on „kodaniku Euroopa“ probleemiks. Ühelt poolt nähti kunagise Prantsuse presidendi Valéry Giscard d'Estaing'i kärsitut katset luua ELi konstitutsiooni pea surmaohuna liikmesriikide iseolemisele. Samal ajal on aga tekkinud mõistmine, et järjekordsed reformilepingud ei vii poliitilist perspektiivi edasi, vaid tekitavad pigem uusi ja veelgi keerukamaid suhteid olukorras, kus vaja oleks korrastatud ning hierarhilist, aluspõhimõtetele loodud õiguslikku raamistikku. Ajast-aega on olnud põhiküsimuseks see, kas selleks ollakse valmis. Teisisõnu: kas edasistest sammudest saadakse ühetaoliselt aru, kas need tagavad liikmesriikide võrdsuse ja ei muuda seniseid võimusuhteid dramaatiliselt.
Hoolimata „kodaniku Euroopa“ ideest, seisab riik ikka veel vahendajana ELi ja inimese vahel. Eestis on peamine ELiga seonduv riigiõiguslik probleem seisnenud suveräänsuse delegeerimise määratlustes. Oleme siiski üha enam mõistmas, et suveräänsus teiseneb jätkuvalt ja et tegelik probleem seisneb pädevuspiiride tõmbamises ELi ja liikmesriigi vahele.
Teisenenud suveräänsus peaks saama ühiskondlike ja õigusteaduslike arutelude objektiks paralleelselt ELi tasandil toimuvate arengutega. Hardo Pajula arvates on peamised küsimused järgmised: “Kuhu EL meie arvates liigub, kuhu me tahame ise liikuda ja kes on olulisimad meie eesmärke jagavad liitlased st millele toetub meie strateegia?” Kas Ahto Lobjaka jutt Arnold Rüütli tugevast statement’ist piimakvootide kohta, millel sisulist tulemit ei olnud, on metafoor meie tegelikust suveräänsusest? Või soovime enamat?
Euroopa Liit on ka kriiside vahel arenev nähtus ja alternatiiv ELi reformimisele on Robert Schumanni mõttekoja juhi Jean-Dominique Giuliani hinnangul vaid stagnatsioon.
Nii Eestis, teistes riikides kui ka ELi tasandil toimuvad debatid näitavad, et vanaviisi (edukalt) edasi liikuda ei saa ja et võimu legitimatsiooniks on vaja inimeste toetust - sotsiaalne kapital peaks looma poliitilise kapitali. Kui usume, et riik on inimese, mitte inimene riigi jaoks, siis seda peab olema ka Euroopa Liit.
Euroopa Ühenduste idee üks arhitekte Jean Monnet on märkinud: „Nous ne coalisons pas des Etats, nous unissons des hommes“ ehk Euroopa Liit pole mitte riikide, vaid inimeste liit.
1938. aasta Eesti entsüklopeedia kohaselt on suveräänsus “riigivõimu omadus olla oma ülesannete täitmisel väliselt sõltumatu ja siseriiklikult piiramatu”. Ahto Lobjakas viitab käesolevas debatis, et me ei taha sellist sõltumatust, mis sisuliselt tähendaks, et meist endist ei sõltu midagi.
Eesti õigusteadlane Nikolai Maim leidis eksiilis olles (1957), et “Suveräänsus on riigile niikaua oluline, kuni riik suudab olla viimane kõrgem ühiseluline kujund, mis võimaldab inimesele seda ühiseluliselt vajalikku, mis ilma riigita pole kättesaadav”. Vastus küsimusele „Kui palju Euroopat me soovime?” peitub selle tõdemuse hoolikas analüüsis.
(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.) 
