Minge Võru Instituuti, seal on kenasti näha, kui palju ilmub praegu võrukeelseid raamatuid ja pressitakse plaadile võrukeelseid laule. Tehakse poplaule, isegi Eurovisioonile, väga edukalt kusjuures. Ka Winnie Puhhi “Nele ja Ruuben tulke süüma” on üle maa levinud.

Ja mis kõige olulisem — kui sõidad Võrumaal bussiga, kuuled ikka kedagi võru keeles kõnelemas. Kui buss muidugi tühi ei ole, aga päris tühi ei ole ta kunagi, sest keegi peab ju bussi juhtima.

Võru keel ei ole sugugi lihtsalt naljanumbrina edukas. Karl Martin Sinijärv on juba mitu aastat tagasi kirjutanud (vist Rahmani luulekogule positiivset kriitikat tehes), et võru keeles kirjutatakse saasta ja hääd asja proportsionaalselt sama palju kui eesti keeleski. Nii et võrukeelsed teosed, mis karmis konkurentsis esile kerkivad, on selle auga välja teeninud.

Seda, et põhjaeestlane võru keelt ikkagi muigega kuulab, selle pärast meil põdeda küll ei tule. Ja võrukate jaoks tüütuseni ära leierdatud lause peale “Kun um tuu lump kun kunna umma” sugugi mitte närvi minna. Tunnuslause, mille peale Eesti Vabariik raiskas üle kümne miljoni ja mis ikka toimima ei hakanud, on meil Võrumaal lihtsalt olemas.

Ja võib-olla üks vähemtuntud puhtvõrukeelne nali. Mis on ühist trammil ja joodikul — Vastus: trammi edimäses tunnussess ommava rüüpä, joodiku edimäses tunnusess om ka — rüüpä!

Mis teeb võru keele hästi mõnusaks, on see, et eesti obstsöönseid sõnu ehk siis roppe võru keeles ei ole. Selles mõttes, et kui ütled võru keeles “Türä külh” või “Läts persele”, ei ole seal mitte sittagi roppust sees.

Peab tunnistama, et ma lapsepõlves ise võru keelt ei kõnelenud, oli selline aeg, kus lapsele ei maksnud võru keelt väga peale suruda, sest ta oleks võinud koolis ebasoosingusse sattuda.

Hiljem oli mul üleminekuaeg, kus ma julgesin võru keelt ainult purjus peaga suhu võtta. Ma ei tea küll, millises joobeastmes, eks see piir liikus vahest tasapisi kainema poole. Kuni hakkasin postiringi sõitma ja pensione koju viima — siis jäi ta päris hästi külge.

Ma küll veel pean häbenema enda võru keelt — siis, kui ennast kuskilt lindi pealt kuulan. Eriti kui olen kaua aega kirjakeelses keskkkonnas, kipub eesti keelega segunema. Aga see on minu silmis natuke “võru marurahvusluse” ilming, kui eestikeelsete sõnade pärast tahetakse ära lintšida. Kui eestikeelsesse jutusse ingliskeelseid või venekeelseid sõnu sisse visatakse või ladinakeelseid, selle pärast naljalt ei pahandata ju.

Kõnelemata sellest, et minu võru keel kipub teiste nurkade keeltega segunema, sest ma liigun palju Urvastest väljapoole, seega kuulen eriti kodukandis etteheiteid — sa ei kõnele küll õiget võru keelt. Või lausa et kõneled setu keelt.

Ma räägin seda sellepärast, et nii mõnigi inimene on võru keele õppimisest sellega eemale hirmutatud, et talle öeldi: mis sa kõneled, sinu võru keelt on päris kole kuulata, ole parem vait. Aga inimene peab ju kuskilt alustama, et sorava jutuni jõuda. Minagi püüdlen edasi täiusliku urvaste keele poole.

Nojah, püütakse luua ka ühtset võru keelt, aga see oleks/on täpselt nagu esperanto, et tal ei tarvitse järjepidevust tekkida. Pikemaajalises perspektiivis oleks elujõulisemad ikkagi eri kantide murded.

Võru kirjasõnaga on aga hulga keerulisem. Võru keel on harjunud olema rohkem kõnekeel ja tunnen seda enda pealgi — kui tavaelus pruugin igal pool võru keelt, enamasti ka põhjaeestlastega suheldes, siis kirjutama kipun pigem eesti keeles. Seetõttu ka suurem osa mu kirjandusloomingut ikka eesti keeles.

Võib-olla peletavad võru kirjakeelest eemale ka pidevad vaidlused, kas kirjapildis peaks sõnalõpu hõk (mis on tihtipeale mitmuse tunnus (üts pini — kõik külä piniq) olema tähistatud q-ga või ülakomaga või üldse mitte tähistatud olema. Sõnalõpu q on väga paljude võrumaalaste irooniaobjekt. Võõrtäht ikkagi. Seetõttu paljud üdini võrukeelsed inimesed võrukeelseid jutte lugeda ei taha. Tõsi küll, Uma Leht on q-st loobunud, kui just autor ise tungivat soovi ei avalda.

Mina isiklikult võru keele hääbumist küll ei taju. Ilmselt liigun ma väga palju ringkondades, kus just kõneldakse võru kiilt, ka noored. Lähen bussi peale või satun kuhugi ükskõik mis nurga pittu — tunnen, et järjepidevus on olemas. Riiklikult ka toetatakse päris kenasti — võrreldes näiteks komi, mari, ühesõnaga Venemaa väikeste ugri keeltega, mida riiklikult lausa repressiivselt maha surutakse. Eks me Võrumaal ja kogu Eestimaal püüame neid omakorda toetada nii, nagu meie käe pikkus välja annab. Teiste, kehvemate eest võitlemine annab küllap ka meile seda “hindätiidmist” ehk identiteeti manu.

Sest kuigi võru keel on praegu popp ja leidnud küllalt laia kõlapinna, ei arva ma, et ühtegi asutust ja organisatsiooni peaks ära kaotama, mis võru keele ellujäämise nimel võitleb. Just ellujäämise nimel võitleb, sest kui järjepidevus tasapisi kaob, võib võru keel ikkagi täiesti ootamatult seista umbes samas olukorras nagu ussisõnad Kiviräha raamatu lõpus. Et jääbki lõpuks veel viimane mees, kes võru keelt mõistab, ja edasi anda pole enam kellelegi.

Võidelda tuleb, aga halada küll ei ole mõtet.