Kuigi üldiselt arvatakse, et tegelikult valiti maailma presidenti, said – nagu me kõik teame - valida siiski vaid USA kodanikud. Ja tegelikult käib sama ka tulemuste kohta: vaevalt, et maailm väga muutub, kuid USAs endas võib muutusi tulla küll.

Kui Obama neli aastat tagasi esimest korda presidendiks valiti, oli tema vastaseks Vietnami sõja veteran John McCain. Toona oli üks peamisi Obamaga seotud kartusi see, et äkki ta ei tea välispoliitikast piisavalt, et ta pole nii kogenud ja karm, kui tema vastane. Maailm oli aga positiivsemas meeleolus ja üheksa kuud pärast presidendiks saamist sai Obama ka Nobeli rahupreemia laureaadiks.

Obamalt loodeti lubadustest kinnipidamist: Guantanamo vangla kinni, väed Iraagist koju ja üleüldine maailmarahu. Reaalsuses on ta olnud oodatust võimekam välispoliitika strateeg ja kaugeltki mitte nii rahumeelne. On neid, kes kardavad, et oma viimaste valimiste lõppedes kaotab Obama Euroopa vastu üldse huvi ja kingib meid kõiki Venemaale jõuludeks.

Muutused kaitse-eelarves

On siiski tõenäoline, et ei Eestil ega kellelgi teisel pole mõtet midagi sellist karta - Euroopa välispoliitika jääb USA-l tõenäoliselt samaks. Loomulikult on USA huvid liikunud mujale ning Euroopa kui „vana ja haige mees" pole kaugeltki nii kasulik kui elujõuline Aasia. Teisalt jäävad nii majandusssuhted kui ka julgeolekuküsimused suure tõenäosusega samaks.

Siiski ei maksa unustada, et kuigi kriisi ajal on paljude riikide eelarved kahanenud numbrites, on tihti vähendatud protsentuaalselt ka kulutusi kaitsele. Erinevalt teistest on USA üritanud kaitse-eelarvet hoida ja seetõttu toetab ta NATOt rahaliselt teistest enam. Et ka ameeriklastel on raha otsakorral, ei saa see nii enam kaua kesta.

Oma välispoliitilistes väljaütlemistes on Obama ääri-veeri ka tunnistanud, et USA pole enam maailma kõikidest kõige võimsam ja see tähendab, et enda kaitsmise roll antakse Euroopale tagasi.

See ei tähenda, et Eesti peab endale pool hävituslennukit ostma, küll aga seda, et hävitaja on ostetud Euroopa riikide (ka Eesti) rahadega, mitte vaid USA eelarve toel. Teisisõnu peab Euroopa ise võtma senisest suurema rolli enda kaitsmisel ning oma kaitse-eelarveid kasvatama. On tõenäoline, et Obama ütleb selle varsti ka välja.

Läbisaamine Euroopaga

Muudatus, mis Obama võidu tõttu jääb nüüd tõenäoliselt olemata, on Euroopa ja USA suhete jahenemine. Siinkohal on oluline märkida esiteks seda, et umbes 70 protsenti küsitletud eurooplastest toetas Obamat ning teiseks seda, et võrreldes nii oma eelkäija kui ka vastaskandidaadiga on Obama olnud mitmetes küsimustes Euroopaga suuresti sama meelt.

Nii on ta erinevalt oma eelkäijatest vibutanud sõrme Iisraeli suunas ning toetanud Euroopa riike teistes Lähis-Ida küsimustes. Loomulikult jääb siiski alles teatav lõhe USA ja Euroopa (eelkõige Prantsusmaa) vahel, sest näiteks Iisraeli ja Palestiina küsimuses nad toetavad tihti vastandlikke jõude, kuid Süüria konflikt, Iisraeli problemaatiline käitumine ja muud mured on ühised. Nagu valimistulemustest näha, on aga ebatõenäoline, et nendes küsimustes midagi muutub.

Kuigi välispoliitilistes küsimustes ei olnud kahel kandidaadil suuri erimeelsusi, võib sisepoliitikas ning USA ühiskonnas endas edaspidi muutusi ette tulla küll.

Siseriiklikud muutused võivad toimuda läbi kahe tasandi, neist esimene puudutab järgmisi valimisi ja üldisi muudatusi USA poliitikas. Romney kampaania puhul polnud lõpuni selge, mille eest ta täpselt seisab ja tema meelsus tervishoiu, erinevate gruppide õiguste ning majanduse osas jäigi segaseks. Nagu näha, kaotas see segapudru valimised ja küsimus on, mis järeldused teevad sellest vabariiklased.

Lubaduste elluviimine

Teeparteilased Romneyt ei valinud ja neile ta ei meeldinud, samas põrusid nende enda kandidaadid juba ammu. Veel ei ole teada lõplikud tulemused kuberneride ja parlamendi mõlema koja valimistelt, seega ei ole teada, kas teepartei kandidaadid kaotasid või mitte. Selge on siiski see, et paljud neist tasalülitati juba ammu ning see liikumine võib olla surnud.

See on aga hea uudis enamusele USA elanikkonnast, sest vabariiklased saavad oma partei tagasi võtta ja tekib ehk rohkem diskussiooni ühiskonna valupunktide üle. Mitmed head kandidaadid jäid praegu võitlusest välja ja loodetavasti on neid 2016. aastal näha juba võimekama ja reaalselt funktsioneeriva vabariiklaste partei esindajatena.

Neli aastat tagasi andis Obama palju lubadusi. Tänaseks on suur osa neist täitmata või täidetud poolikult, sealhulgas tervishoiureform, riigi majanduse jalgadele upitamine ja näiteks geide õiguste korrastamine. Nüüd, kus pole vaja enam muretseda tagasivalimise pärast, saab olla julgem. Sisse on töötatud ka teatud rütm, majandus juba kasvab ja töökohti tuleb juurde ning selles osas tuleb lihtsalt edasi minna.

Et oleks selge, kui vabad käed Obamal hakkavad olema, on vaja ära oodata ka parlamendikodade valimistulemused. Täna hommikuse seisuga oli senat demokraatide käes, kongressis võib minna nii ja naa. Kui mõlemad saavad demokraatidele, on Obamal viimane aeg kõik oma lubadused ellu viia ja siis on ka lõpuks näha, mis mehega tegu on.