Ja nüüd, on Riigikogu kultuurikomisjonis taas arutlusel, kuidas ometi tagada need lasteaiakohad, mille kohta koolieelsete lasteasutuste seadus juba aastaid ütleb, et tuleb tagada, aga mis ometi nii mitmeski omavalitsuses ikka veel tegemata on.

Ma ei hakka seekord küsima, mis on pildil valesti, vaid küsin hoopis, kus on terve mõistus? Miks me kulutame aastaid vaagimisele, et mida ja kuidas, kui samal ajal jätkub noorte perede väljavool naaberriikidesse? Ei, kõik ei lähe mugavusest ja lodevusest, milles neid mõnel pool süüdistatakse, võimalik, et ei lähe ka palgavahe pärast, sest oma riik on ju kallis ja südames. Aga kui kõikuma lööb turvatunne? Usk oma riiki? Usk sellesse, et oled sellele riigile vajalik?

Asjad lähevad viltu siin, kus peretoetustest enneolematult suur osakaal kulub vanemahüvitisele, kuid läbi on mõtlemata, mis ikkagi saab siis, kui laps on 1,5‒3-aastane. Seda retoorikat, et vanasti said kõik kuidagi hakkama, olen kuulnud, ja see on kergesti ümber lükatav. Vanasti ei olnud pensioniiga ka 65 juures. Vanasti ei olnud meil ka selline konkurentsiühiskond, kus enam ei piisa tööl „käimisest". Lastel oli lootust vanavanemate hoole all olla. Nüüd on need vanavanemad tööl.

Olla lapsega kodus, kuni too saab 3-aastaseks ning võimalikuks saab lasteaiakoht? Tore soovitus ja ilmselt on lapski rõõmus vanemaga kodus olles, aga millest perekond siis elab? Toimetulekutoetusest? Ja seda ainult sellepärast, et ta julges/soovis saada lapsevanemaks? Mulle tundub selline ebakindlusesse paiskamine pigem karistusena lapse saamise eest. Nagu meil oleks riigis mudilasi rohkelt üle ja peabki juurdekasvu võimalusi erinevate poliitikatega suunama või piirama.

Sündide pealt saab prognoosida lastehoiuvajadusi. Seda ei tehta. Ma isegi ei tea, millise tagamõttega. Lootuses, et ahh, oleme tasa, äkki laheneb kuidagi iseenesest? Just - see „iseenesest" tähendabki otsekoheselt öeldes, et lapsi sünnib üha vähem. Kindlustunde puudumise tõttu.

Lastehoid ei ole mingi luksuskaup, et see peaks olema kättesaadav vaid valitud seltskonnale, kuid just nii püüavad mõned omavalitsused seda näidata. Kaklus nii elementaarsete asjade üle on kummastav. Lugesin täna hämminguga Eesti linnade liidu tegevjuhi Jüri Võigemasti kommentaari olukorrale, kes ütles, „et oleks jabur, kui riik asub omavalitsusi sundima ja selleks raha ei anna." Vaadake, härra Võigemast, tahaksin savisaarliku tämbriga toonitada, näiteks Tallinna rahakott on piisavalt suur, et raha otstarbekama jaotuse korral on võimalik oma seadusest tulenevad kohustused täita ka linna eelarvevahenditest. Selleks puudub lihtsalt tahe.

Vägikaikavedu omavalitsuste ja riigi vahel ning erakonnapoliitiline jonn saavad võimalikuks meie tuleviku arvelt. Jätkusuutliku riigi prioriteet peab olema lapsed. Kui pole lapsi, pole edaspidi Eesti kultuuri kandjaid. On aeg midagi kiiresti ette võtta - riigi ja omavalitsuste koostöös ‒, et noorte perede olukord läheks paremaks, et lapsed oleksid turvaliselt hoitud ja lapsevanemad saaksid südamerahuga tööturule tagasi pöörduda. Lastehoiu tagamine on ju tegelikult majandusmeede.

Kellele me õigupoolest seda riiki ehitame ja kelle nimel kaitseme oma isade ja emade maad? Kelle nimel me loodame pääseda rikaste riikide hulka või kelle jaoks me kogu seda kallist riigiaparaati üleval peame? Järgmiste põlvkondade jaoks, eks? Et neil oleks siin tuulepealsel maal Läänemere ääres hea ja turvaline olla. Või ei?

Ei piisa, kui me ütleme täna, et „ükskord me loome need lasteaiakohad niikuinii". Seda kindlustunnet on vaja kohe täna.