Bensiinifirmade piiritu kasuahnus survestab rahvast
See on piir, mida ei ületatud eriti ka buumiajal, mil toornafta hind oli täpselt kaks korda kallim kui ta on hetkel.
Nagu ikka ja alati, põhjendavad sisuliselt ainukesed tegijad turul hinnatõusu toornafta hinna tõusuga ja dollari tugevnemisega. Tõsi, 2010. aastal tõusid kütuseaktsiis ja käibemaks, kuid hetkel moodustavad need 1 liitri pliivaba bensiini hinnast vaid veidi üle 50 protsendi. Ülejäänud osa on omahinnal ja juurdehindlusel.
Kui me nüüd vaatame, mis oli toornafta hind buumi tipphetkel — 150 dollari piiril — ja mis ta on nüüd — 80 dollari ringis, siis tekib ausalt öeldes küsimus, mis on kahe monopoolset seisu omava firma reaalne põhjendus uueks hinnatõusuks? Transpordihindasid on suutnud iga arukas ettevõtja alla kaubelda, kuna turuolukord on vastav. Seega see kallim hind siit ei tule. See tuleb vaid sellest, et 2 monopoolset ettevõtet, kellele kuulub kogu Eesti bensiiniturg, on huvitatud oma kasumi maksimeerimisest. Põhjenduseks võib ju alati mida tahes mõelda.
Iga mõtlev inimene saab aru, et kui turul on laias laastus 2 tegutsevat ettevõtjat — viide Nestele ja Statoile — siis on see hind lihtlabaselt kooskõlastatud. On selge, et ega sellised kartellid ei tule ju kunagi välja. Ja sellest pole huvitatud ka praegune üli-ettevõtjasõbralik paremradikaalne võim.
Nii, nagu oma 62%-lise kasumimarginaaliga on ebamõistlik kasum Tallinna Veel, siis sarnaselt on ebamõistlikud kasumid ka kütusefirmadel, kelle hinnapoliitika ohjeldamiseks ei ole hetkel ühtegi meedet ega seadust.
Juba praegu on mitmetes Euroopa riikides bensiini hind madalam kui Eestis. Ja see trend on hetkel jätkuv. Arvestades meie keskmisi sissetulekuid ja niigi kõrget üldist hinnapoliitikat ja Euroopa Liidu keskmisele lähenevat maksukoormust, siis on see viinud olukorrani, kus Eestis ei ole majanduslikult lihtsalt enam otstarbekas elada! Oluliselt soodsam (eriti talvel) on elada pea kõikjal mujal kui siin.
Ja põhjus ei peitu üksnes ülemaailmses majanduskriisis, vaid selles, et mitte keegi ei julge vastu hakata sellele ülimale ahnusele, mis Eesti riigis hetkel valitseb. Otse loomulikult — kõike saab põhjendada vaba turumajanduse põhimõtetega, kuid mitte ükski majandusvorm ei anna õigustust rahva röövimiseks. Ja just see hetkel toimubki.
Riigi jaoks on kütuse aktsiisist tulenev kasu oluline sissetulekuallikas. Kuid selleks, et asi oleks ka Eesti rahva jaoks õiglane, peaks juurdehindluse määr olema seotud teatud koefitsiendiga, mille ületamine ei ole lubatud. Koefitsient omakorda peaks olema seotud toornafta hinnaga maailmaturul.
Bensiini hinna taustal on paslik rääkida ka sellest, et valdav osa Statoili bensiinist tuleb Norrast ning teistest kallitest naftatöötlemistehastest. Neste töötleb oma bensiini samal ajal Soomes, mis on samuti üsna kallis riik. Hinna kujunemisel on loomulikult teatav osa ka nende riikide kallidusel.
Riik peaks kindlasti sekkuma bensiini hinna kujunemisesse, kuna praegusel kujul ära jaotatud turg ei ole ju absoluutselt huvitatud tarbijasõbralikkusest. Ja miks nad peakski? Riik ei ole sätestanud monopoolset seisu omavatele kütusefirmadele moraalseid ega eetilisi kasumipiire, mida ületada ei tohi.
Pidevalt on õhus küsimus, kuidas luua Eestis kaupasid, millel oleks turgu ka välismaal? Palun väga, näidakem Eesti poolset tugevat majanduslikku initsiatiivi suhete korrastamiseks Venemaaga ning Venemaa kaheksakroonine bensiin oleks siin väga teretulnud. Samuti võiks ja peaks Eestis loodama suuri naftatöötlemistehaseid, et vastavat kütust kasutada nii sisetarbimise rahuldamiseks kui ka ekspordiks välismaale.
Kõik see on hetkel üks suur unistus. Alustama peab kahe monopoolse ettevõtte kasumi ohjeldamisega, sest nende tegevus on otseselt Eesti rahva kurnamine ning lubamatu mis tahes eetilisest vaatepunktist vaadatuna.
