Avo-Rein Tereping: Erapooletult koniskandaalist

Tarmo Looduse ja väidetavalt ülbitsenud õpilase Silveri mehine käepigistus oktoobri esimestel päevadel on tänaseks saanud vaat et suuremaks sündmuseks kui maailma kollitav majanduskriis.

Diskussiooni on haaratud hulk austustväärivad persoone ja instantse, rääkimata kommentaaride uputusest ajakirjanduse veebilehtedel. Küllap on põhjus selles, et õpetajate ja õpilaste suhted on laste kasvatamise ja abielusuhete kõrval üks neid teemasid, mille alal igaüks peab end asjatundjaks.

Pangem tähele, et selle käepigistuse käigus pidi saama põletushaavu vähemalt kaks inimest — ei ole ju võimalik, et kätlemisel põletab mõlema pihu vahel olev suitsukoni vaid üht osalist.

Kas Silver on õnnelik, et sai ära panna?

Välise käitumise põhjal on tegemist täiskasvanud meeste omavahelise asjaga, kuid üks neist leidis põhjuse teha avaldus politseile, mille põhjal algatati teise vastu kriminaalasi.

Miks tõstsid kära lastekaitsjad, täiskasvanute asi ju! Aga kui esimesena oleks politseisse pöördunud koolidirektor? Kas siis oleks kahtlustus kriminaalasjas esitatud õpilasele? Seda enam, et too õnnetu koni kuulus õpilasest kaebuse esitajale.

Rääkimata sellest, et loo üheks tunnuseks on ilmne ülepaisutatus, tundub, et tegemist on püüdega klaarida lugu viisil, mida läbirääkijad nimetavad võit-kaotus-lahenduseks. Võitjaks võib osutuda see, kes taipas esimesena politseisse pöörduda, kaotajat ootab karistusena maksimaalselt kuni kolm aastat türmi.

Kumb pool kibedat kaotusevilja peab maitsma, otsustab uurimine, mille käiku tõenäoliselt püüab detailideni kajastada skandaalinäljas ajakirjandus. Kas sellest on kasu tülis võitjaks osutunule? Kas Silver tunneks ennast õnnelikuna, kui õnnestuks direktorile ära panna?

Igas tülis on kaks poolt

Loomulikult ei tohi seadusi rikkuda. Kuid igal asjal on oma eellugu. Vahel üsna pikk. Igas konfliktis on kaks osapoolt ja harva on nii, et vaid ühele saab panna kogu vastutuse toimunu eest.

Kui lugeda õpilaste ja õpetajate konfliktide kirjeldusi, siis tundub vahel, et tegemist on igipõliselt vaenutsevate pooltega, mõlemal oma raskekahurvägi, kes arusaamatuste puhul annab viivitamatult kogupaugu.

Tõsi küll — jõud on ilmselt ebavõrdsed, sest pigem võivad õpilased terroriseerida nii kaasõpilasi kui õpetajat, karistamise korral aga asuvad häälekalt inimõigustest rääkima kõikvõimalikud liidud-organisatsioonid. Viimaste puhul tundub, et tegemist on ennekõike võitlus-, mitte lahendusi pakkuvatega organisatsioonidega.

Parimal juhul võidavad mõlemad

Mis oleks, kui püüaks astuda hetkeks teise poole kohale, püüda mõista selle õpetaja tundeid, keda mõni täiskasvanueelik on saatnud sinna…, teate isegi, kuhu.

Tarmo Loodus ei ole oma teguviisi päris õigeks pidanud: „Kui seda saab provotseerimiseks nimetada, siis [oli see seda] küll. Teised poisid jooksid minu tulles ära, aga tema jäi,“ lisas Loodus, kes on siiski oma süüd tunnistanud, arvates, et läks poiste korrale kutsumisega liiale (PM 15.10).

Aga kuidas arvab Silver? Ehk tegi temagi midagi valesti, et asi nii kaugele jõudis? Selle kohta puudub info, küll aga on avaldus endiselt politseis ja ootab lahendamist.

Edukate konflikti lahendajate kogemus näitab, et iga arusaamatuse puhul on lisaks võit-kaotus lahendusele pea alati kolmas tee, kus pikemaajalises perspektiivis võidavad mõlemad — võit-võit-lahendus.

Kõige paremini jõutakse selleni siis, kui mõlemad pooled soostuvad kokku leppima ilma välise surveta. Nii õpilane kui õpetaja on sama koolipere liikmed, nad on samas paadis. Kui kõiki arusaamatusi koolis tuleb kutsuda lahendama politsei, ei too see rahuldust kummalegi poolele.

Probleem tuleks lahendada omavahel

Ehk oleks mõistlikum asjad omavahel sirgeks rääkida. Mõlemad ju eksisid. Konfliktis ei ole kunagi põhjus vaid ühes pooles. Kui vaja, võib vahendajaks (kuid mitte mingil juhul kohtumõistjaks) olla keegi kõrvalt, näiteks kas või mõni vanem õpilane (õpilased), kellel on kaaslaste seas autoriteeti.

Kindlasti ei sobi selleks ei politsei ega mõni ministeeriumihärra/-proua. Ja ajakirjandus tuleks poolte kokkuleppimise asjast eemal hoida, sest nende huvi ei ole mittekonflikti lahendamine, vaid pigem selle lõkkelepuhumine põhimõttel — mida verisem, seda parem.

Sotsiaalsete probleemide lahendamisel saab alati paremaid tulemusi, kui need lahendatakse seal, kus nad tekivad, ja nende poolt, kes on osalised — ilma kõrvaseisjateta. Mõlema poole huvides on, et nii õpilased kui õpetajad tunneksid ennast koolis turvaliselt — ollakse ju samas paadis!

Ja kõige lõpuks tuleks teha üks mehine käepigistus — seekord ilma põleva suitsukonita.