Avo Kull: Elevant portselanipoes ehk Langi sündroom
Kuigi kohtutelt sai koormus maha ja riigikassasse tükk raha juurde, sai euroopalikust kohtupidamisest rikaste lõbu ning maal üritatakse varalisi vaidlusi ikka endisel kombel kaigastega lahendada. Fiat justitia!
Nüüd on ta siis tubli kultuuriminister ja jälle on põhjust tema tegusid hinnata. Bolševistliku sirgjoonelisusega annab ajaleht Postimees meile teada, et Langi raamatukogupoliitika on ainuõige, sest tema on õigel teel. Tuleb tuttav ette küll. Aga Päevaleht kahtleb ja Delfi Priit Hõbemäe sule läbi leiab, et midagi läks hoopis vussi. Mine sa võta nüüd kinni, kellel õigus.
Kes võitsid, kes kaotasid?
Esimesed kaotajad on kirjastused ja erameedia, kellel tuleb nüüd riigi toetatud kõlvatut konkurentsi taluda. Teised on raamatukogutädid, kel uute aruannete näol lisakohustus kaelas. Tühiasi, ütlete? Ärge alahinnake bürokraatide võimekust.
Kõige totramasse seisu said aga seatud meie kaasmaalased Ida-Virumaalt, kel nüüd tuleb poole raha eest eestikeelseid kultuuriajakirju tellida. Mind täiesti siiralt huvitab, kuidas hakkavad pool- või umbkeelsed lugejad end läbi purema Sirbi või Vikerkaare siseringile suunatud akadeemilisest kantseliidist, mis enamikule eestlastelegi käib üle jõu. Aga küllap Moskva meedia meile seda lähiajal tutvustab.
On ka võitjad, kuid siinkohal peaksime küsima: milline on selle investeeringu tasuvus? Tore, et sihtasutus Kultuurileht pataka raha juurde saab ja trükiarvud tõusevad, kuid kas ka nende loetavus seeläbi kasvab? Administratiivsete hoobadega saab küll raha liigutada, kuid jõuvõtetega inimeste lugemisharjumusi ei muuda. Kultuurilehtede lugejate arv on üsna konstantne suurus, mida suures plaanis muuta pole võimalik, sest vastava ettevalmistusega inimeste hulk on meil vägagi piiratud.
Kirjanike liiduga, keda teiseks võitjaks tuleb tunnistada ja kelle kõrvad kogu ettevõtmise tagant pidevalt paistsid, on keerulisemad lood. Olukorras, kus kirjanduse hindamiseks objektiivseid kriteeriume pole, saab liidu juhatus oma esindajate ja komisjonide kaudu kohut mõista, subjektiivseid hinnanguid anda, kedagi eelistada või tõrjuda. Arvestatava rahapataka liigutajana kasvab liidu juhatuse tähtsus ja kaal oluliselt, aga eks selle nimel ju kogu sõda käiski.
Mis on „väärtkirjandus”?
Postimehe rõõmusõnum, et lõpuks ometi on raamatukogude uksed kodumaiste autorite väärtkirjandusele valla, tekitab küsimuse, mis asi on „väärtkirjandus” ja kuidas see nii kähku kindlaks määratakse, kui ainukeseks kriteeriumiks saab olla vaid aeg. Alles aastakümnete järel selgub, kes jääb, kes kaob. Taibukad kommentaatorid on viidanud Lutsu „Kevadele”, mis nüüd eesti kirjanduse pea ainukeseks tüvitekstiks tunnistatud, ja avaldanud kahtlust, kas see naivistlik ajaviitejutuke oleks Kulka komisjonilt krossigi saanud.
Et mõista, millised pärlid meie kohustusliku lugemise nimekirja arvatakse, pöördugem Kirjanike liidu liikmete endi poole. Kärt Hellerma ütleb oma „Mazzano päevikus” järgmsit: „Võõrastan Eesti kirjanduseliidi vulgaarsevõitu ateismi, üüratute intellektuaalsete konstruktsioonidega polsterdatud ego-kultust, pimesi järelejooksmist vaimsetele suundumustele, mis Läänes enam ammu vaimustust ei ärata.” Mõni lehekülg edasi ütleb ta veel: „Kui uuema aja Eesti kirjandust loen, siis hakkab rinnus suruma, sest see justkui võtaks õhu ära.” See viimane metafoorne arvamine võib kergesti tõeks saada, kui lugupeetud kirjanik edaspidi mõne maaraamatukogu riiulitel tolmuvate kultuurilehtede virnade vahele satub.
Kust tuleb omavalitsuste raha?
Eks ikka samast taskust, kust kultuuri omagi ja kogu see lugu võikski kirjanduslähedaste inimeste omavaheliseks kemplemiseks jääda, kui poleks veel üht omapärast asjaolu. Korduvalt on kultuuriminister temale omase arrogantsusega heitnud, et ajaviite- ja kokaraamatuid telligu raamatukogudele kohalikud omavalitsused. Needsamad omavalitsused, millele reformierakondlik vabariigi valitsus on aina ladunud rahalise katteta kohustusi, viies nende tulubaasi näljase miinimumini. Needsamad omavalitsused, mille rahalist seisu saaks mõistliku haldusreformiga parandada, kuid mida Reformierakond parteipoliitilise omakasu ootuses aina edasi lükkab.
Selles valguses omandab kultuuriministri küüniline suhtumine omavalitsustesse hoopis uue värvingu. Kultuur pole ainult pealinna tuledesära, glamuur, kikilipsud, sügavad mõtted ja õilsad fraasid. Kultuur on ka maaraamatukogude lagunevad laed ja määrdunud seinad. Kultuur on ka raskemeelsed raamatukogutädid, kelle poolest töökohast on raha puudusel saanud veerand. Kultuur on ka vanaraud seal, kus peaks muusikakooli pillipark olema.
Kuidas mõjub muserdatud maainimestele Langi laiamine Postimehes, et kultuuris on raha küll ja veel? Kultuuril on sada häda ja minister Langil oli võimalus mõned neist lahendada, andes raamatukogudele tagasi 26% rahast, mille valitsus neilt paar aastat tagasi võttis, kuid selle asemel kuuleme vaid põlglikku mühatust.
Vabariigi valitsus teeb praegu pingutusi, et Langi justiitskangelastegusid tasandada. Küllap tuleb aeg, mil ka kultuurikangelasteod käsile võetakse, aga enne peab mõni puhanud partei valitsemisküpseks saama. Sven Mikser, paljud pilgud on teile pööratud.
