Esiteks, vajame eesti keelel baseeruvaid hiina keele õpikuid. Kes neid kirjutaks, kes neid trükiks? Teiseks, on vaja häid hiina keele õpetajaid, ja see on kõvem pähkel, kui eesti keele õpetajate leidmine vene koolidele Eestis.

Kolmandaks, koolid vajavad hiina kelle põhiseid arvutiklasse. IT-tiigriks olemisest on vähe. Peab olema hiina IT-tiiger. Arvuti kui niisugune on küll sobiv mistahes keele jaoks, aga klaviatuur peab olema hiina keele klaviatuur. Tunnistagem üles: kes on varem hiina klaviatuuri näinud? Kus neid siin Eestis müüakse? Veel mitte kusagil?

Kusjuures ei ole selge, kumba hiina keelt peavad koolid õpetama, Põhja-Hiina oma või Lõuna-Hiina oma? Või pooled üht ja pooled teist? Kui õpetatakse mõlemat, siis hiinakeelset teksti loevad ühteviisi kõik õpilased, aga omavahel rääkides ühed teistest aru ei saa.

Peale õpikute vajame ka hiina-eesti ja eesti-hiina sõnastikke. Siin on hea koht oma taiplikkust proovida. Eesti-hiina sõnastikus oleksid kõik eestikeelsed märksõnad tähestiku järjekorras. Aga hiina-eesti sõnastik – mis järjekorras on seal hiina kirjamärgid ja kuidas leida 30 000 hiina kirjamärgi hulgast otsitav?

Kuigi mu teadmised hiina keelest on ümmargune null, ma siiski sõnastikku kasutada oskan. Pole kuigi keeruline, hankige mingi sõnastik ja eessõna selgitab ka teile.

Hiina keele oskus on muidugi konkurentsieelis, töötuid hiina keelt oskavaid eestlasi ei saa olema. Aga millise hinnaga on see saavutatakse? Nõukogude Liidus valmistati ette hiina keelt oskavaid spioone pilusilmsetest idapiirkondade lastest. 5-aastane laps paigutati hiina keelekümbluslasteaeda, kus ta ümber olid pärishiinlased, õpetati hiina keeles rääkima-lugema-kirjutama. Tulemuste kohta ei tea ma midagi. Aga hiina keele oskajaid vähemalt Moskvas oli.

Kunagi sai naljaks tellitud hiinakeelne ajaleht, postkasti tuli kuu jooksul vaid üks number, ülejäänud oli Glavlit (tsensuur) pannud keelu alla. Ilmselt oli kuskil keegi, kes need ajalehed enne kättetoimetamist läbi luges ja ideoloogiliselt ebasobivate kirjatükkide tõttu peaaegu kõik numbrid ära keelas.

Niipalju raskustest hiina keele õpetamisel. Aga kas on ka paremaid lahendusi konkurentsivõime tõstmiseks? Jaapani keele õpetamine on natuke lihtsam, sest on olemas ka silpkiri, isegi kaks silpkirja. Võiks seda silmas pidada ja pealegi on juba olemas jaapani keele õpetamise traditsioon ühes Õismäe koolis.

Kuid pakun palju lihtsamat keelekursust. Hakakem õpetama korea keelt. Ka korea keele oskajad on tööturul üpris konkurentsivõimelised. Korea keele selgeksõppimine peaks olema lihtsam vene keele selgeksõppimisest. Korea keeles on kirjamärke 24 (hangoli kirjaviis). Grammatika on peaaegu olematu, isegi rootsi grammatikast lihtsam. Hääldamine lihtne, intonatsioonierinevused, mis on omased hiina keele foneetikale, puuduvad. Ja muidugi pole suurte ja väikeste tähtede erinevust.

Kel pole oma ajast kahju, proovigu oma Windows või Microsoft Office hiina, jaapani või korea keelele ümber häälestada. See õnnestub. Aga ärge tulge minult küsima, kuidas saab inglise või eesti keelele tagasi häälestada. Pole proovinud, ega kavatsegi.

Koolinoorte hiina keele õpetamise idee on hüpe vette tundmatus kohas. Aga vette on alati hüpatud ja mitte kõik pole kaela murdnud. Seega esimene soovitus noortele – uurige idee teostatavust, tulge välja konkreetse tegevuskavaga ja kalkuleerige, mida teostamine maksab nii vaeva kui ka raha mõttes.

Ja ärge olge mulle pahased, et mittelingvist on sõna võtnud teda huvitaval teemal.