Koheselt arvas osa poliitjõududest, et vist oleks vajal meie kõigi postkastid küsitlusi täis külvata. Väidetavalt tahetakse rahva arvamust kuulata ja teada saada, mida meie arvame.

Kõigi eest vastata ei saa, kuid käiks siis välja mõned oma mõtted.

Imeloom euro

Septembrikuu uuringud näitavad, et väidetavalt pool Eesti elanikkonnast pooldab eurot ja 39 protsenti mitte. Huvitav, kes küll võttis ette selle raske ja tänuväärse töö ja käis ukselt uksele koputades uurimistööd tegemas? Minu käest pole küll kordagi keegi küsinud, mida mina arvan. Huvitav, kui palju veel minusuguseid meie riigis on? Arvan, et üsna suur hulk.

Ma ei kuulu europessimistide hulka, kuid sellele üleminek 2011. aasta jaanuarist tundub vale olevat ja toob minule kui ettevõtjale pigem kahju kui kasu.

Euro on tänaseks näidanud pikalt teiste valuutadega võrreldes suurt langustrendi ja teeb seda jätkuvalt. Isegi kui EL-i keskmiseks majandustõusuks on uute prognooside kohaselt 1,8 protsenti (seda eelkõige tänu tugevale Saksamaa majandustõusule, mis mais tehtud 1,2% prognoosilt on tõusnud tänaseks 3,4%ni), väidavad asjatundjad Euroopas, et selle positiivsusega peab veel siiski ettevaatlik olema. Samal tasemel on ka Poola, kuid Hispaanias on toimunud 2009. aastal langus tervelt 3,7 protsenti.

Norras, kus vaetakse kah vahelduva eduga EL-i liikmeks astumist, ütleb täna 65 protsenti rahvastikust nõrkade majandusnäitajate tõttu Euroopa liidule selgelt „ei“. Inglismaal näevad tööandjad ette järgmist majanduslangust ning hoiduvad täna investeeringutest ja lisatööliste palkamisest. USA plaanib uut abipaketti väikeettevõtetele, millega antakse ettevõtlusse kaudselt 30 miljardit dollarit, et suurendada tööhõivet. Jne, jne.

Ma saan aru küll, et euro on suureks eeliseks vahetuskursiriski kadumisel ja et globaalses majanduses kergendab see rahvusvahelist kaubandust. Võiksime siiski mõnedest täna euroga mitteliitujatest eeskuju võtta ja olla targad ning oodata ära euro tugevnemise. Selle asemel, et poliitilises plaanis kedagi ajalukku kirjutada (näe, meie tõime euro) arendagem oma sisemajandust ja loogem võimalusi ettevõtluse tõhustamiseks. Ega poodi minnes ei osta me ju mädanenud õuna, vaid valime värske ja atraktiivse. Euro aga täna küll mingit atraktiivsust ei paku.

Rootslaste samm, kes aastaid tagasi eurole ei ütlesid ning tugevalt oma krooni kaitsesid, on tänaseks vägagi ära õigustanud. Rootsi on tänu õigetele sisepoliitilistele otsustele (riigi suurele laenukoormusele vaatamata suunati raha otse majandusse, nt ehitussektorisse) viinud oma raha väärtuse tagasi 2005. aasta tasemele. Ainuüksi sel aastal on SEK-i (Rootsi krooni) kurss tõusnud 12 protsenti, olles vahepeal läbi teinud umbes kahekümneprotsendise languse.

Kui nüüd võtta Eesti ettevõtted, mis Rootsi turul väga aktiivselt tegutsevad (mille hulka ka minu oma kuulub), siis kohalik konkurents hoiab sealse hinna madala. Üks koht, kus me krooni säilitades võidaksime, ongi tugevnev valuuta. Euro tulekuga me kaotame oma saavutatud positiivse konkurentsieelise. Ja mis saab siis?

Majanduskeskkond ja selle olematud võimalused

On tore, kui kellelegi teeb rõõmu statistiline tõdemus, et töötus on langenud mõne kuuga 100 000-lt umbes 70 000-le. Tegelikkuses pole tegu siiski millegi muuga, kui töötu abiraha saajate hulgast töötute registrist kadunukestega, kes langevad tööotsija staatusesse. Neil pole õigus töötu abirahale, kuid samas ei ole tööd silmapiiril veel teab kui kaua.

Olen nõus, et isegi täna häid töölisi otsides avastad, et neid polegi eriti võtta. Nad on Eestist läinud. Ja kui leiadki, siis kuidas saaks ta stabiilselt tööga kindlustada, kui see võimalus hääbub rumalate poliitiliste otsustega ja aukliku seadusandlusega.

Poliitika ja rahvas

See kõlab nagu muinasjutt hundist ja põrsakesest, kus mõlemad omaette head ja tublid tegelased oma miinuste ja plussidega, kuid tegelikkuses on määratud üks teist ära sööma. Nii on ka meil poliitika, poliitikute ja muu rahva vahelise suhtega.

Üks kirub teist taga ja ei mingit koostööd. Poliitikud räägivad üht, rahvas aga tunneb oma nahal midagi muud. Rahval on võimalus poliitikuid enda eest neljaks aastaks otsustama valida, kuid rahval pole õigust neid nende eksimuste pärast lahti lasta. Rahval on kohustus oma riigi ülalpidamiseks terve elu makse maksta, kuid tagasi tuleb sellest pisku.

Presidendi kuu keskpaigas peetud kõnes mainiti põhiseaduse preambuli võimalikku muutmist. Mul tekkisid mõned küsimused ja mõtted.

1. Kõrgeimaks riigivõimukandjaks on rahvas. Kus või milles see täna tegelikkuses kajastub? Kui ma valin saadiku omavalitsusse või Riigikokku, siis ma tahaks kehtestada katseaja (nagu ettevõtluses). Kui ei saa hakkama, tuleb lahti lasta.
2. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kui ma soetan endale ja oma perele kodu, mille all on lapike maad, siis mispärast ma pean seda maad nagu surnud lehma lõputult maksma?
3. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt kahekümne ühe aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Mis kogemused on 20-aastasel vaevalt koolitee lõpetanul, et kuuluda nende 101 targa ja elukogenud kuju sekka. Riigikogusse peaksid ikka kandideerima need, kel haridus ja haritus olemas. Kes on majanduses ise omal käel ka midagi järele proovinud: olnud ettevõtja, üle elanud nii majanduslikke tõuse kui mõõnasid.
4. Riigikogul on õigus panna seaduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele. Nii oluline asi nagu seda on Eesti krooni väljavahetamine euro vastu, peab olema kohustuslikus korras rahvahääletusele seatud.
5. Kohalikul omavalitsusel (KOV) on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Riik on tänaseks KOV-i tulubaasi kõvasti kärpinud. Et veidigi KOV-l tulubaasi suurendada, tuleb sisse seada seadussätted, mis võimaldavad omavalitsustel vastavalt majanduslikule olukorrale KOV-le laekuvat füüsilisest isiku tulumaksumäära oma vallas muuta. Nt kuni üks kroon iga 100 krooni brutopalga kohta.

Ütlen veelkord, et ma pole europessimist, vaid üritan kodanikuna ellu jääda ja oma perele leiva lauale tuua. Kuigi me oleme harjunud koolitama oma lastest häid töölisi, kuid mitte ettevõtjaid, eelistan ise jätkata ettevõtjana. Kutsun ka tänaseid töötuid julgesti seda riski võtma ning ise oma tegemiste peremeheks hakkama. Vaatamata kõigele negatiivsele on meil ka väga palju positiivset, mis aitaksid teid sel teel.

Ja veel mõned mõtted väljaspool põhiseadust:

Makstes riigile sotsmaksu ise mitte kunagi haige olles peaks riik (näiteks) iga 5 aasta tagant iga sotsmaksu maksja laekumised üle vaatama. Kui riik pole selle perioodi jooksul maksumaksjale haigekassast väljamakseid teinud, siis võiks riik mingi osa (selle suurus oleks arutelukoht asjaosalistele) sellest puhvrina alles hoida ning ülejäänu kanda isiku pensionifondi.

Pensioniea tõstmine 67nda eluaastani on ühelt poolt ilus. Kui me selle soovitud eani ka elame, on meil tervislike elukommetega ühiskond. Kuid on väär astuda selline poliitiline samm teadmisega, et paljud selle eani ei jõuagi ning väljamaksmisele mittekuuluva pensioniga hakatakse lappima eelarve muid auke. See on raha, mille konkreetne maksumaksja on teeninud ja riik on kohustatud selle tagasi maksma. Kui seda ei saa teha isikule, kes kahjuks pensionieani ei jõudnudki, peaks minema see tema seadusejärgsele elukaaslasele. Kui sedagi isikut ei ole, võiks kaaluda selle summa väljamakset järeltulijatele.

Neid kohti, kust annaks rahvale heaolu tekitada on küll ja veel. Kuid järelikult pole õiged inimesed meid kuulamas. Poliitikud küll kuulavad, kuid ei kuule.