Eesti Keskerakond on Eesti partei, mis asutati 12. oktoobril 1991. aastal Tallinnas. Erakond paigutab ennast poliitilisse tsentrumisse.

Mis neid ühendab? T-särkidele trükitud sõnum „Keskerakond on punk! Punk on lahe“ (Keskerakond on lahe), mida Keskerakonna Noortekogu juhatus kandis 8. septembri meeleavaldusel Stenbocki maja ees, et juhtida valitsuse tähelepanu noorte töötusele.

Meeleavaldusel osalenud noored aeti Stenbocki maja eest minema. Mis on selle kõige tulemus? Kaks nädalat jutti räägivad erinevad kanalid T-särkidel olevatest sõnadest; noorte tööpuudusele suuremat tähelepanu ei pöörata.

Kuna noorte tööpuudus on oluline teema, mis vajab praegu kõrgendatud avalikkuse tähelepanu, siis kasutan võimalust ja parandan selle vea: Rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) andmetel tõusis noorte töötus maailmas möödunud aastal rekordilise 81 miljonini, luues võimaliku nn kadunud põlvkonna, mis koosneb täielikult tööturult eemaldunud noortest. Euroopa Statistikaameti andmetel on noorte töötute (kuni 25-aastaste) määr Eestis 37,2 protsenti. Eesti on selle näitajaga Euroopa esirinnas, jäädes alla vaid Hispaaniale ja Lätile.

Toomas Verrev kirjutas esmaspäeval arvamusloo „Punk Keskerakond on nagu K-kohuke“, kus ta väidab, et Keskerakond on nähtus, millest kirjutatakse vähemalt elektroonilises meedias pea sama palju kui Paris Hiltonist või Lindsay Lohanist. Peaksime teda artikli eest tänama, sest on teada-tuntud fakt, et mida rohkem Keskerakonnast räägitakse, seda kõrgemale tõuseb ka erakonna reiting. Teisalt on kurb lugeda, kuidas end parteituks reklaamiõppejõuks nimetav isik kasutab sõnu „kesknoorte jõuk“, „pintsakutes jobud“ jms – akadeemilise korrektsusega see kindlasti kokku ei sobi ja usun, et ühelegi Eesti kõrgkoolile selline õppejõu sõnavõtt au ka ei tee.

See, et särgi peale trükitud lause pälvis isegi reklaamiinimeste tähelepanu, on muidugi märkimisväärne ja näitab, et tekst ja sõnum on õnnestunud. Ka reklaamiõppejõud Toomas Verrev peab tunnistama, et isegi temale jäi sõnum meelde ja tekitas reaktsiooni. Kas see siis polegi reklaami mõte?

Punkliikumine võitleb viletsuse, sõja, ebaõigluse ja ebavõrdsuse kasvu vastu ühiskonnas, sõnavabaduse ja õiguse eest oma arvamusele. Paraku on need samad teemad tänase Eesti jaoks vägagi aktuaalsed. Valitsuse ajupesu tulemusena on valdavaks muutunud mõtteviis, et Eestil peab olema üks, ametlik, valitsuse sõnastatud ja võimude poolt kinnitatud lähenemine kõigile Eesti ees seisvatele probleemidele. Et valitsuse arvamus ongi “Eesti asi” ja kõik, kes ei nõustu valitsusega, on Eesti vastu.

Eestil on veel mõnda maad minna, enne kui harjume ära sellega, et pluralism ja erinevad vaated on normaalne ja iseenesestmõistetav osa demokraatlikust poliitilisest protsessist. Tõnu Trubetsky liitumine Keskerakonnaga on selle viimane ja eredaim näide, mis jõudis selleni, et debati ühele osapoolele tuli meelde tuletada, et tagakiusamine poliitiliste vaadete pärast on seadusega karistatav.

Ülespuhutud hüsteeria puhul polnud mingit pistmist kultuuri kaitsmisega, vaid lihtsalt sooviga Keskerakonnale „ära teha". Lugedes tagantjärgi kommentaare võib öelda, et paljude jaoks oli selline samm vägagi punk, raputades netifoorumeid ja vastandudes rahulikule kodanlikule mõtteviisile. Kui punk oleks olnud Trubetsky astumine mõnda teise erakonda?

Loosungi kriitikud on seni keskendunud punkliikumise välisele küljele - soengutele, ropendamisele, valjule muusikale. Julgen väita, et see ei ole kunagi olnud pungi põhiline külg. Punk kannab endas erinevaid ideid, sealhulgas võitlust parema ühiskonna nimel, inimeste võõrandumise ja paigaltammumise vastu.

Briti kirjanik Mark Sinker on öelnud: „Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise“. Tõnu Trubetsky ütles vastuseks küsimusele Keskerakonna ja pungi seotuse kohta, et kindel on see, et ta on palju rohkem punk, kui see asi, mida Eesti avalik arvamus viimase kümnendi teisel poolel pungiks on pidanud.

Lõpetuseks - Mõiste "punk" kinnistasid ajakirjanik Legs McNiel ja kunstnik John Holmstrom oma DIY-ajakirjaga "Punk Magazine". Värske meediaväljaande reklaamimiseks kleepisid nad New Yorgi tänavanurkadele flaiereid kirjaga "Vaata ette, punk on tulekul!".