Ylle Rajasaar: Täna laulame Tättega ühte
On suurepärane näide meie võimekusest välja mõelda täiesti omanäolisi tegevusi, mis tugevdaksid meie rahvuse elujõudu.
Kindlasti on nendegi hulgas, kes täna õhtul seavad sammud Tallinna lauluväljakule, tuhandeid, kes homme oma kooriga Ühtelaulmisel osalevad. Usun, et mõnelgi kiigeplatsil võetakse ametliku repi läbilaulmise järel üles Tätte „Ojalaul“ või Taube/Tätte „Dollarilaul“.
Ühte laulmise avaakord antakse siiski just täna õhtul, Tallinna lauluväljakul, „Tuulevaikse öö“ tuuri lõppvaatusel. Peaproovid on kestnud läbi lõikuskuu kõigi maakondade suurematel mängu-ja lauluplatsidel, kümnete tuhandete kuulajate ja kaasakõikujate osavõtul. Vastu minnes kõigi Pirita Kloostri müüride vahele mitte pääsenute ja kord juba valgustatuks saanute soovidele pannakse Jaan ja sõbrad viimast korda enne ümberilma kõigele sellele rahvale ette laulma. Ja meie läheme.
Ikka tasapisi; esimesed tulevad vargsi juba kella nelja ajal, et saada paremaid istekohti. Ja kui sisse veel ei lastagi, siis jalutavad vaiksel üminal adruvallide haisu kiites Pirita rannajoonel, silm tähelepanelikult lauluväljaku väravatel. Tund enne kontserti voogab rahvas kõikjalt linnast, lähemalt ja kaugemalt nagu oja, mis tahab jõkke, voogab veel viimsel minutil enne kontserdi algust.
Tulijate silmis on äratundmisrõõm ja rinnas tukslemas süda kui ärev lind, sest peatselt kogetakse ühiselt midagi sellist, millest ajalehed kirjutavad ja kommentaariumid sumisevad. Kust sa tuled? Millest osa said? Sain osa Jaan Tätte fenomenist! Nüüd, kus oled sel allikal käinud, mõistad, millest nad kõnelevad.
Lehtedes kõnelevad ja arutlevad peamiselt mehed. Kommentaariumides sumisevad minu hinnangul rohkem naised. Mehed püüavad analüüsida, leida teaduslikku seletust, naised on emotsionaalsemad, kirjutavad pigem kogetust. Sotsiaalmeediagi on nakatunud „tätteianasse“ (Andres Härm, EPL 18.08.10). Ühel päeval tõdeb keegi, et Tätte lõhestab ühiskonda, järgmisel kiidab teine, et just Jaani meil rahvast liitma ongi vaja… ja mõlemad teenivad paari tunniga kümnete kommentaatorite kirgliku tähelepanu.
Sünnipäevaseltskondades vaidlevad keskeas prouad salatilauas pikalt, kas kõik nähtu ikka on tegelikult ka olemas — et ongi selline karune ja hell eesti mees lavalt laulmas lihtsaid ja sügavamõttelisi laule või on see kõik vaid uhke turundustrikk, teemantkarvane case study tulevasest õpikust „Kuidas korraldada edukalt kontserttuure“. Kahtlejad jäävad vähemusse ja tõugatakse kõrvaltuppa AK uudiseid vaatama. Uskujad saavad sügavad hingehaavad ja süüdistavad kahtlejaid püüdlusis paleust kammitseda ja maapealsesse argipäeva suruda.
Lapsed, kelle eostamise, kandmise ja sünni juures Tätte mõnelgi juhul enda teadmata, kaasaegsete infokandjate vahendusel viibinud on, jälgivad blondi juuksetuka alt sügavtõsiste silmadega vanemate vaidlust ja on arusaamatuses. Kes on see Tätte, kelle pärast emad salatilauas vaat’ et viimse kleidipaelani on nõus kaklema ja kelle nime kuuldes kuulekad isad vaid ohkavad, vastalisemad käe morsiklaasi järgi sirutavad? Sõnaseletuse leiab näiteks publik.delfi kommentaariruumist, kus keegi leidi kaka esimesena välja ütleb, et Tätte on täiskasvanute Hello Kitty. Suur meedia võtab võrdluse rõõmuga omaks ja fenomen kui selline ongi lihtsalt seletatav.
Mul isiklikult on täiesti kama kaks, kas on fenomen või ei ole, on Hello Kitty või Salvesti purgisupp. Mina kuulan Tätte varasemat loomingut ja loen tema näidendiraamatut sõltumatult sellest, kas ta esineb lauluväljakul sajale tuhandele võõrale fännile või Vilsandi tuletorni jalamil kolmele lähemale sõbrale. Kuulasin kümme aastat tagasi ja kuulan nüüd ka, sest mulle lihtsalt meeldib, on omane, loob meeleolu, elustab mälestusi. Liiga lähedalt näppima ei kipu, et mitte lõhkuda oma kujutlust lihtsa ja ilusa laulu olemusest*.
Sellest, kuidas „märsilohistajate“ (Andres Härm, EPL, 18.08.10) bardist saab aastal 2010 popkultuuri (massikultuuri) ikoon, kirjutatakse kunagi peatükk mõnes õpikus. Sellest, kui suur on olnud tegelik töö teel trubaduurist kubatuurini, me päriselt vaevalt kuuleme, ehkki sarnaselt „üles töötada“ võiks ju mõne teisegi eesti muusiku. Jaak Tuksam, Rauno Pehka (korvpallur), aga miks ka mitte Marek Sadam (N-Euro, välisturgudel raha teeniv muusik) on vaid mõned eesti autorilaulikute pikast reast, kelle lihtne viis ja sügav sõnum võiks pälvida laiade masside armastuse.
Võimalus midagi veidi ligilähedast proovida on paraku lühike — eeldatavasti kahe aasta pärast on „meie Jaan“, kellele muuhulgas omistatakse sensitiivseid võimeid, tagasi. Ja küllap värskemaski loomevormis. Ja siis läheme jälle, ühtse voona, põnevil ja õnnelikud, et osa saada… kõigest sellest, mida meile pakutakse.
Küsite, mida kuulavad tänapäeva noored? Üks, üsna arvestatav osa neist kogunes äsjasel Viru Folgil südaööl Käsmu külatänavale kuulama noort Jaan Tättet. Iseenesest see kogemus- viisakalt siuelda läbi ühtses rütmis voogava rahvahulga, taustaks vabal käel heidetud „Majakavahi armuhüüd“, oli tervendav.
* Et fenomeni mõiste on seotud paistmise või näimisega, siis osutab filosoofilise käsitluse puhul selle mõiste aluseksvõtmine teatud määral subjektivismile või perspektivismile: kui kogemusele on antud ainult see, mis sellele nii või teisiti paistab, siis selle paiste taha edasi tungimine (olemuste, transtsendentsi, ideede vms juurde) pole ainult fenomenide endi alusel võimalik ning seega tuleb kõik, mis on fenomenide suhtes väline, tuletada teiseste vahenditega. (Vikipeedia)
