REPLIIK: Eesti, mõrtsukkoerte paradiis?
Olgu see Gruusia, kus hulkuvad koertekogumid rahulikult inimeste vahel ringi sõeluvad või Ateena Akropolis, kus koerad rahumeeli treppidel magavad või mõni muu linn, kus koer peremehega igal pool, kohvikust kaubamajani kaasas käib, ilma et keegi selle peale kulmugi kergitaks.
Eestis näen tihti, kuidas koerad inimesi kardavad ning koeraga liigeldes kohtab tihtipeale viltuseid pilke, emad tõmbavad lapsed eemale ja hoiatavad „Ettevaatust, koer hammustab!“, ühissõidukis suukorviga koera nähes seletatakse, et „Näe, kutsu on kuri, sellepärast on tal suu kinni.“
Mul on teile uudis: koerad on täpselt nii kurjad ja kasvatamatud, kui on nende peremehed. Ma tean rotveilerit, keda võib sülelapsega mängima lubada ja puudlit, kes on valmis iga süütut möödakäijat purema. Koera süüdistamine kurjuses või õeluses on tobedus. Ikka inimene on see, kes ta selliseks voolinud on.
Eesti meedias kohtab kahesuguseid loomauudiseid: hooletud inimesed on koerad eriti jõhkral viisil hüljanud või kurjad ja metsikud koerad purevad lapsi, juhuslikke jalutajaid, metsloomi või hoopis väikeseid koerakesi. Ajakirjanduse põhjal võib jääda mulje, nagu oleks just Eestis murdjakoerte ülisuur kontsentratsioon.
Võimalik, et ongi. Et kliima ja keskkond ja teab mis veel tegurid vormivad ka meie seas elavaid koeri eriti õelateks ja kurjadeks, täpselt nagu teisigi Eestimaa elanikke. Võimalik aga, et meie inimesed hoopis võtavad endale koera liiga kergemeelselt ja vastutustundetult ning saa looma kasvatamisega lihtsalt hakkama. No mis, me ei suuda iseendagi eluga vastutustundlikult hakkama saada, nagu praegune kuum suvi on tõestanud, mis siis veel loomast rääkida.
Meediale meeldib aga igast traagilisest sündmusest teha hiigelsuur uudis, seda analüüsimata ja põhjuseid otsimata. Nii prevaleerib ka meie ajakirjanduses kajastatud koerauudistes kõik jõhker ja kuri, unustades ära, et just inimene on süüdi koera metsikuses. Enne kui looma süüdistama hakkad, vaata parem peeglisse.
