Mati Lukas: Aitab küll sellest "tasuta" haridusest
“Meie hariduspoliitika toimivaks põhimõtteks peab saama hariduslike võimaluste võrdsus, mis tähendab et sõltumata õppija elukohast, rahvusest ja majanduslikest võimalustest peavad kõigil olema võrdsed võimalused omandada mistahes astme haridus. See tähendab õppemaksuvaba õppimist valdavale enamusele ning vajadustepõhist õppetoetuste süsteemi.” (Peeter Kreitzberg, Delfi, 9.07.10)
Esimese lausega võib igati nõus olla. Miks võrdsete võimaluste tagamine peaks aga tähendama õppemaksuvaba õppimist valdavale enamusele, sellest on küll raske aru saada. Võrdsed võimalused tähendavad ju ka võrdset vastutust ja kohustusi ühiskonna ees.
Täna õpivad ülikoolis kõrvuti need, kes oma õpingute eest ise maksvad ning kellel reeglina tekib kohustus panga, vanemate või töökoha ees, ning need, kelle õpingute eest tasub maksumaksja ning kellel ei teki mingeid kohustusi (va moraalsed). Omandatud haridusega võib tööle asuda mistahes riigis ja mistahes valdkonnas.
Õiglane pole mitte see, et need, kellel on, maksavad ja need kellel pole, ei maksa, vaid maksma peavad kõik. Parimatele makstakse stipendiumi ja vaesematele makstakse toetust. Kohustused tekivad kõikidel. Miks peaks rikkamaid karistama selle eest, et nad rikkad on?
Kui inimene riigi poolt tellitud kohale tööle asub, siis on põhjust tehtud kulutused kompenseerida, kui ei asu, tuleb oma kohustused ise täita. Sotsiaalse võrdsuse tagamiseks on mõistlik kehtestada riiklike toetuste tagasimaksmiseks teatud miinimumsissetulek, millest alates hakatakse tagasimakseid arvestama. Nii nagu see toimib näiteks Inglismaal. Tänane riikliku koolitustellimuse süsteem on väga ebaefektiivne ja tööturu vajadusi moonutav.
Riik tellib ja koolitab 3-5 aastat teatud spetsialiste ja õpingute lõppedes selgub, et riik on kulutatud raha eest saanud hoopis midagi muud — inimene asub tööle teises valdkonnas või pole saanud üldse midagi — kallilt koolitatud spetsialist asub tööle välismaal. Sotsiaalselt õiglane on see, kui kõik tasuvad oma õpingute eest, kõikidele tekivad kohustused ning enamik, kui mitte kõik üliõpilastest saab riiklikku toetust.
“Esiteks saavad lõpetajad haridusest märkimisväärset isiklikku kasu eluaegsete kõrgemate sissetulekute ja väiksema tõenäosusega töötuse näol. Teiseks on subsideerimise mõju regressiivne selles mõttes, et avalikke ressursse jaotatakse ümber neile, kellel on paremad eluvõimalused ja teenimispotentsiaal.” (OECD raport 2007).
Seega tuleb õppemaksusubsiidiume jagada laiemalt nii stipendiumite kui õppetoetuste näol. Vaesus ei saa toetuste jagamisel olla ainuke kriteerium. Ka need inimesed, kes täna 100% oma õpingute eest maksavad, loovad ühiskondlikku hüvet ja on äärmiselt ebaõiglane, kui riik neist mööda vaatab ning ainult majanduslikult vähekindlustatud inimestele keskendub.
Vaesusele, kui kõrghariduse omandamise takistusele apelleerimist ei saa ometi sotsidele pahaks panna. Täpselt samuti ei saa neile pahaks panna soovi makse tõsta. Ainuke halb asi selle juures on see, et maksude tõstmisega ei tule rikkust mitte kuskilt juurde. Lisaväärtust ei suurendata maksudega, vaid tulemusliku tööga. Tööd annavad ettevõtjad ja ettevõtlust ei stimuleeri mitte kõrged, vaid madalad maksud. Sama lugu on investeeringutega. Ei tea ühtegi kõrgete maksudega maad, kuhu investorid sooviksid oma raha paigutada.
Need on aabitsatõed, mida poliitikud ikka ja jälle vajadusel väänata või ignoreerida püüavad.
OECD raportist kõrghariduse kättesaadavuse kohta Eestis (OECD Kolmanda taseme hariduse ülevaade, 2007), millele Peeter Kreitzberg viitas, võib ka lugeda, et olukorras, kus enam kui pooled üliõpilased maksavad õppemaksu, vajab kaalumist kolm põhiküsimust: riikliku koolitustellimuse olulisus ja mõju, üliõpilaste õppemaksude finantseerimine ja üliõpilaste sissetulekutoetus.
Raporti koostajad märgivad tabavalt, et küsimus pole mitte riikliku koolitustellimuse vormis, vaid sisus. Mille eest makstakse? Praegune koolitustellimuse süsteem ei peegelda tööturu vajadusi. Riik ostab ootusi, kuid tulemused osutuvad teistsugusteks. Keskendumisega “kõvadele” erialadele ignoreeritakse teenindussektori tähtsust kaasaegses majanduses. Seda kinnitab ka tasuliste kohtade struktuur ning üliõpilaste arv tasulistel kohtadel. Oma raha eest õpitakse eriala, mis meeldib ja millel loodetakse tööd saada olgu siis Eestis või välismaal.
Riiklikul koolitustellimuse kohal õpitakse aga sageli erialal, millele n-ö “sisse saadi”, kuid milleks puuduvad nii eeldused kui huvid. Varem või hiljem vahetatakse eriala ja riik on ikka olukorras, kus ei jätku ei õpetajaid ega insenere. See on väga selge põhjus, miks kõrghariduses peab toimima tulemustepõhine rahastamine ja kvaliteedipõhine raha liikumine. Ei tea küll ühtegi põhjust, miks see peaks takistama vaestel kõrgharidust omandada.
