Sandra Jõgeva: New Age teel religiooniks
Riitus on iseenesest väga ilus: sanskritikeelne, ilmselgelt iidsete reeglite järgi ning sinna on sisse “kirjutatud” ka aegajalt kaootilise kõrvulukustava lärmi tekitamine. Kolistamine ja suurtesse merekarpidesse puhumine. Nagu India templis, juhul kui suudad mööda vaadata eriti külma ja lumerohke Eesti talve lõpusirgest.
“Kuss! Kuss!”, kutsub tseremoonia läbiviija, Õpetaja, kes muuhulgas erinevaid vedelikke - nagu mesi ja jogurt - ruumi keskel asuvasse elava tulega ohverdamisauku valab, ruumisviibijaid korrale. Üldiselt tundub see ülearune: kõik on hiirvaiksed niikuinii ning see keskealine habemega mees on nende jaoks selle vaimse kogukonna asutaja ja liider. Õpetaja suure tähega.
Ma olen siin, sest New Age kui inimesi liitev uusreligioon ning alternatiivsete kogukondade teema on mind juba mitu viimast aastat paelunud. Hetkel kureerin rahvusvahelist grupinäitust “New Age” Pärnu Kunstnike Majas, mis avatakse juba 30. märtsil ning valmistun aasta lõpus toimuvaks isiknäituseks, mille teemaks on - parema sõna puudumisel — sektid.
Inimgrupid, mille liikmeid liidavad omavahel ülejäänud ühiskonnale võib-olla võõrad ideaalid – või siis ei võta “tavainimene” neid ideaale kunagi piisavalt tõsiselt. Kogukonna- ja kuuluvusetunne, mida sellistest kohtadest otsitakse ja leitakse. Hierarhiad, mis inimeste vahel paratamatult tekivad, sest tavaliselt on sellistel gruppidel tugev ja karismaatiline liider.
Loomulikult ei ole ma oma äkki tekkinud huviga kogukondade vastu tohutult originaalne – see teema on aktuaalseks muutunud ka näiteks sotsioloogias ning eriti on tänapäeval uurimise all ökokogukonnad, millel on spirituaalne aluspõhi.
Ühes sellises ma sel varahommikul olengi. See ei ole esimene kord – käisin siin juba korra kolm ning teise kaks aastat tagasi. Täiesti planeerimatult sealjuures osalesin ka samal riitusel täpselt samal aastaajal. Eelmistel kordadel viis küll tseremooniat läbi üks teine mees ja “Kuss” Kuss!” -korralekutsumine jäi ära.
Nüüd olen siin tagasi, et kohtuda noore humanitaarteadlasega, kes on kirjutanud antud kogukonnast magistritöö ja teeb nüüd samal teemal dokumentaalfilmi. Hoian end võttegrupi eest eemale, sest ei soovi, et mingi aja pärast oleksin ekraanil kui kellegi jünger ning kuhugi kuuluja, mida ma tegelikult ei ole.
Jään sellega Õpetajale vahele: “Sa jäädvustad teisi, aga ennast jäädvustada lasta ei taha. Sul ei ole need asjad tasakaalus.”
Ja siis ma nüüd olen : tukun sanskritikeelse leelotamise taustal ning katsun kõike, mida viimase paari aasta jooksul sellest kogukonnast teada saanud olen, enda jaoks süsteemi panna.
See koht on mitme rahvusvahelise organisatsiooni liige, nende hulgas ökokülasid koondav. Siin on esindatud kaks joogaõpetuse liini. Kohapeal elab kümmekond inimest – “pühendunut”, nagu siin öeldakse. Siia valmib peaagu kakskümmend ökomaja, nende hulgas paarismajad – vaimse keskuse vahetusse lähedusesse kerkib ökoküla.
Kogukonnal on Õpetaja, kelles ei kahtle keegi. Kui mainin vanale tuttavale, kes mulle sel korral ökokülas ekskursiooni teeb, et Õpetaja tundub mulle nende jaoks olevat midagi enamat kui inimene, saan vastuseks enesestmõistetavalt kõlava: “Aga seda ta ju ongi!"
Õpetus algas siin Castanedast ja indiaanipraktikatest, kuni sisse tuli ida liin. Vaimne kogukond on tegutsenud juba 17 aastat ja on enda poole tõmmanud tuntud arhitekte, disainereid ja kunstnikke; semiootikuid, juriste ja riigiametnikke. Tegevus tundub koonduvat nädalavahetusse ja laagritesse ning loomulikult tuleb kõige eest maksta.
Suure maja, kogukonnakeskuse stendil on täpsed tariifid MTÜ-sse kuulumise, toidu, ööbimise, joogatundidest ja üritustest osavõtmise kohta. Ma ei kahtle, et kogu selle süsteemi ülevalpidamine on kallis – piisab sellest, kui vaadata suuri ilusaid uusi puust hooneid ning mitmesuguseid riituslikke ehitisi nagu kiviring, indiaani tipi või spiraalne teerada, mida mööda kõndides on võimalik oma karmast vabaneda.
Vastavad visioonid on ilmunud Õpetajale või kohta külastanud indiaani šamaanidele nägemustes. Kõrvaltvaatajana avaldab muljet ka sealsamas stendil rippuv info Õpetaja Fondi kohta, mis, kui ma õigesti aru saan, koosneb täiendavalt annetatud 400 000-st kroonist ning katab Õpetaja auto-ja reisikulud ning kogukonnaliikmete abistamise. Õpetaja sõidab muide uhke dzhiibiga.
Kui see ei ole suurejooneline alternatiivmajanduslik süsteem, siis ma tahaksin teada, mis veel sellele kriteeriumile vastab.
Õpetaja ise katkestab mu unelemise: “Tule siia!” Ma olen nurga taha pugenud selles hinduistlikus välitemplis, kaamera vaateväljast ära. “Mina või?” Inimesed nihkuvad mu teelt. Öeldes “Näita, mida sa oskad!” ulatab Õpetaja mulle indiapärase rippuva küünlaaluse või millegi taolise – sakraalse instrumendi, mida selles riituses kasutatakse.
Inimesed tiirutavad seda päripäeva ning teised puudutavad seda tiirutajat. See tähendab valguse toomist või midagi taolist – hinduistlikus sümboolikas pole ma eriti kodus. Võtan instrumendi ning tiirutan seda päripäeva nagu teised enne mind ning kahetsen, et ei pannud tähele, mitu korda seda teha tuli. Panen tähele, et mind ei puuduta keegi. “Sa said teada, et sa midagi ei tea!” See on Õpetaja, kes naerab ning tundub endaga väga rahulolev.
Jään sinna veel mitmeks tunniks ning osalen karmajoogas, mis äraseletatult tähendab tasuta tööd kogukonna hüvanguks. Antud juhul köögitoimkonda. Koorin ja hakin juurvilju koos inimestega, kes on kogukonnaga seotud ning viibivad siin parasjagu kevadlaagris. Ostan taimeteesid – olen seda ka eelmistel kordadel teinud ning võin omast kogemusest tunnistada, et need on efektiivsed.
Kuulen, et taimesegusid paneb kokku farmatseut ning aegajalt ka Õpetaja ise. “Mis haridus temal on?”, küsin. “Tema on kogu aeg Õpetaja olnud”, kõlab vastus. Kui oma vanalt tuttavalt küsin, kas ta sai kohe aru, et tegu on tema Õpetajaga, kuulen vastuseks, et päriselt mitte. Seda tuli harjutada.
Küüniline inimene võiks siinkohal teha märkuse isikukultuse kohta ning mainida sellistes seltskondades ebasoovitavat s-tähega algavat sõna, aga milleks. Inimesed, kes siia on koondunud, tunduvad olevat õnnelikud ning Õpetuse eest tänulikud. Samamoodi võib algul tunduda harjumatu Õpetaja sõna otseses mõttes kummardamine ning temapoolsed natuke järsud ja isiklikud pöördumised oma õpilaste poole.
Eelmisel korral pärast indiapärast riitust nähtud stseen hommikusöögilauas, mille ühes otsas istuva Õpetaja ees oli sümmeetriliselt kummuli maas kaks nuuksuvat naist, tekitas minus rohkem kui kerget ebamugavust. Kuulasin, mida Õpetaja ükshaaval oma õpilastele ütles ning vaatasin kramplikult oma kohvikruusi, vältides pilkkontakti guruga. “Õppida on palju veel!”, kuulsin talt natuke hiljem ikkagi. Sulatõde vist iga inimese puhul.
Sel korral lahkun poole päeva ajal, jättes vahele sauna, õhtusöögi ning Õpetaja praktikaks kutsutava loengu. Küll aga ostan päev hiljem raamatupoest sellesama seltskonna poolt väljaantud “Joogi autobiograafia” ning loen lisaks läbi ka Lea Altnurme Tartu Ülikooli teoloogiateaduskonnas kaitstud doktoritöö pealkirjaga “Kristlusest oma usuni: uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20. sajandi II poolel”.
Sealt saan teada, et New Age- mõjutused on ilmunud ka mitte ühtegi usku kuuluvate inimeste ning vabameelsemate kristlaste maailmapilti ning olgugi, et New Age pole terviklik religioon, võib ta selleks saada. Ma ei kahtle selles millegipärast enam absoluutselt.
