Facebook ja Twitter moodustavad nn uue meedia uusima osa, sotsiaalmeedia. Nüüdseks juba päris mitu aastat internetis figureerinud ajaveebidest ehk blogidest erineb sotsiaalmeedia eelkõige selle poolest, et nende oluline element on võrgustik.

Ka blogides on kommenteerimisvõimalus, mis võimaldab interaktiivsust ning teatud blogijate vastastikkusest tähelepanust sünnib ka algeline võrgustik. Sotsiaalmeedia aga on juba oma olemuselt üks suur, kogu aeg täienev võrgustik, milles igaüks on isiksus, aga samas pidevalt osa suuremast tervikust.

Ilmselt võibki sotsiaalmeedia suurt populaarsust viimase aasta jooksul seletada sellega, et see pakub inimestele virtuaalselt samasuguse keskkonna, millega nad on igapäevaelus - tihti seda teadvustamata - harjunud. Mina ise, mu lähimad sõbrad, sõprade sõbrad, tuttavad, võõrad, vaenlased... Omad ja võõrad, lähedased ja kauged, aga ikka kõik otsapidi seotud.

Sotsiaalmeediat võiks pidada rikaste lääneriikide tehnoloogiahullude omavaheliseks nikerdamiseks, kui see ei oleks saavutanud olulist rolli näiteks Tšiili maavärina järgse esmase info levikus. Kui internet ja elekter kadusid, jäid ainult laetud akudega mobiiltelefonid ning mobiilne internet. Twitter ja Facebook võimaldasid oma sõnumi levitamise suurte rahvahulkadeni korraga.

Kolmapäeval pühendabki Delfi kogu oma arvamusrubriigi sotsiaalmeedia olemuse üle mõtisklemisele.

Suure arvamusloo autor Markus Larkovirta, blogijatele ja twiterdajatele tuntud kui Larko, leiab, et enne uut meediat sõnavabadus kui selline reaalselt ei eksisteerinudki. Tema loo kommentaarides (omamoodi sotsiaalmeedia needki) teeb kommentaator "bitter" veel kaugemale ulatuva järelduse. Viidates Alvin Toffleri teosele "The Third Wave" usub ta, et sotsiaalmeedia lõpetas infomaailmas nn teise laine aja.

Käes on kolmanda laine ajastu.