Jürgen Rooste: Mis on üks rahvas ilma hingeta?
Nüüd me muidugi piinleme tolle teksti käes — muide, puht kirjanduslikult on see väga põnev, eksperimentaalne ja minu arust ka julge teos — kannatame ta all koolis, venitame kuidagi läbi Eno Raua lasteversiooni ja kiidame siis oma rahvuseepost. Kui paljud meist ikka seda teksti lugenud on? Aga peaks, muidugi peaks.
Iseasi, kas koolipingis, kuigi — millal selleks eestlase elus siis aega jääb? Sest ega igaüks meist omas argielus ju ei tegele ometigi ühe riigi ja rahva ja ta keele olemasolu õigustamise, mõtestamisega (s.t põhiseadusliku korra täitmisega). Ikka töö ja kodu, televiisor ja pood, lapsepundar ja tüütud sugulased, arved kolksuvad postkasti ja tõmbtuul kangutab plastaknaid.
Nii et siis ikka koolipingis, kuigi mõne rahvusliku baastekstiga on küll nii, et ma pole kindel, kas need tänasel koolilapsel hoopiski lugemishuvi igaveseks ära ei peleta. Põnev on näiteks jälgida Oskar Lutsu „Kevade“ ringkäiku: alul kirjutatud ikka rohkem suurtele inimestele muhedaks (veidi sentimentaalsekski) lugemiseks, siis nõukogude hämaruses degradeeritud puhtalt lastekirjanduseks ning sellisena kanoniseeritud.
Ning nüüd taas muutunud “suurtekirjanduseks“ — põhikoolilastel ei hakka sellele olustikule enam hammas pääle, ja neil puuduvad ka assotsiatsioonid mingi helge, nõukogude-ajale vastanduva ja lootusrikkama ajaga, ja nostalgia selle järele. Lutsu raamatud on suuresti ikka täiskasvanud inimese lugemisvara, ja kütavad meis üles ka antropoloogilist põnevust: kust me tuleme, kes me olime?
Ühesõnaga: meie baastekstid hakkavad meile võõramaks jääma, me ei jaga enam toda ühist, kirjutatud ja kirjutavale (st esmalt lugevale) kultuuriruumile omast alust. Ning see tekitab muidugi mõistmatust, vääritimõistmist.
Vanad tekstid, mida seni peeti identiteedi, eestluse aluskoeks („Kalevipoeg“, „Kevade“, „Tõde ja õigus“, Ristikivi ja Krossi tekstid, Koidula, Liivi, Haava, Underi, Visnapuu, Alveri, Talviku, Rummo, Runneli, Viidingu, Kareva jt luule), nõuavad paremat ettevalmistust kui me tavaline lugemus — põnevalt ja hoogsalt kirjutatud Harry Potteri sari või Paolo Coelho pea-aegu leigeks veeks lahjendatud filosoofilised põiked jne…
Tänase ettevalmistusega noorel on raske nende tekstideni jõuda, ta peab selleks palju-palju lugema (milleks pole ju aega ja ka motivatsiooni) ning lisaks tuleb teda aidata, seletada, sest ilma joonealuseta, ilma asjakohase ja vägeva vaimuga teejuhita me tänane Orpheus (vabandust, kanneldav Kalevipoeg) sellest põrgust oma piigat (ehk rahvuslikku identiteeti) välja ei too.
*
See on taaskordne katkestus me katkestustest, õigemini nihestustest ja nikastustest täidetud kultuuriloos. Ent see võib olla mingis mõttes isegi tervistav, raviv. Kohe selgitan.
Siin vabariigi aastapäeva lävel kuuleme me kõnesid, näeme kogu toda „paraadkultuuri“, näeme kultuuri selles rollis, milles ametnikuhinged ja utilitaristid teda näha tahaksid — ta on paraadlik ja patriootlik, riigivankri teenistuses, ametkondlikult usaldusväärne, pidupäevane ja pärivoolu kulgev.
Koidula, Lydia Koidula on ju me lemmiklaulik, pidukõnede superstaar ja kooliaktuste kangelanna! Olen oma elus kuulnud päris mitut inimest siiralt väitmas, et Koidula on ta lemmikluuletaja. Tõsi, kui uurinud olen, pole nad suutnud meenutada (mitte peast maha ütelda, lihtsalt meenutada) mõnd teksti pääle kuulsate koorilaulukatkete. Aga see ju ei häiri kedagi. Me teame, et Koidula on hea, sest ta on KASULIK, tema abil saab õpetada, et isamaad tuleb armastada ja…
Stopp! Ma pean tunnistama, et olen Koidula suhtes olnud veidi sarkastiline, veidi kõrk — nimelt Euroopa luuleloos (ja — juudas küll — Ameerikas kirjutas tollal ju juba Walt Whitman!), mis siin tsaaririigi parimas kolkaski ei saanud päris tundmatu olla, olid juba hoopis teised ajad. Koidula mõjub oma ajas ikkagi vanamoodsalt, mannetult, värsitehniliselt saamatult. Ent muidugi: me peame märkama, et ta oli sellise südi poeedina, rahvaliku ja loetud luuletajana, ikkagi pea esimene (Kristjan Jaagu luulet ju ei tuntud), ta pidi selle luuletamise keele suuresti ise välja mõtlema.
Eks samasugustes sünnitusvaludes (mis võivad osutuda juba ka surmatõmblusteks) viskle praegu väikeste soomeugri rahvaste kirjandused emakese Venemaa avarustes, see on napilt jõudmas rahvusromantilisest koidulalikust ajajärgust modernismi, aga neil pole varsti enam lihtsalt toda kriitilist keeleoskajate massi võtta.
Koidula kasuks räägib ka see, et oma teatava otsingulise kohmakuse korvas ta küllaga kirega. Tema kirglikkus (ja hiljem hullus) on ise juba luulet väärt! Saame tema abil õpetada, et tuleb isamaad armastada ja… Aga pange tähele, seda isamaad siis ju polnud! Omas ajas oli Koidula mingis mõttes isegi agressiivselt mässuline luuletaja, tema sõnum oli ju ühe orjastatud rahva iseolemise, olemas olemise sõnum, see pani, muide, eelpool nimetatud lauluisagi uskuma, andis me eeposele uue hingamise, hauakirjadest koolikirjanduseks! Kes võinuks loota?
Koidula ei olnud „mugav luuletaja“, ta manitses lugejaid/kuulajaid austama oma rahva paremaid poegi, vaimset eliiti, mis tänases üldsuse tekitaks vaid põlastust (ja eks see olnud tollalgi nii, millal eestlane ikka teist on sallind, kui too parem tahab olla); ta meenutas isamaa haritud poegadele ja tütardele nende kohustust; ta pikkis kristliku vaimuga ja jumalat kõnetavate poeeside sekka paganlikke pisiviiteid ja võttis enesele ka õiguse jumalaga otse, silmast-silma rääkida, nagu luuletaja luuletajaga…
Aga aktusekõnedes on ta mugav, isamaaline, kasulik. Ja teda massiliselt armastavate lugejate sääs lihtsalt unustatud, tundmatu.
Jah, tuleks taastada oma usk eestlaste ja eesti keele ja kultuuri (seega kirjanduse — see on meil lausa põhiseaduslik!) kestmisse, ja teha seda väljaspool paraadkultuuri, kus sõnad kaotavad oma tähenduse ja muutuvad fanfaarihelideks.
Me peame lugema „Kalevipoega“ ja Koidula luulet ja tegema seda teistmoodi, otsima säält seda, mis on varjatud ja mässuline. Sest hing saab elada ainult avaras, sügavas anumas. Kitsukeses ja jäigas, paraadlikus ruumis hinge pole. Aga mis on üks rahvas ilma hingeta, ilma oma hullu Koidulata, ilma oma kurva Kreutzwaldita? Suurt miskit…
