Mart Laisk: Posijad — lohutus keskeakriisis?
Igaüks meist teab täiskasvanueale eelnevat murdeiga. See lapsi pööraseks ajav iga on üks psühholoogiliselt raskemaid eneseleidmise perioode inimese elus.
Taani-juudi segapäritolu arenguurija Erik Erikson on leidnud, et inimese elu liigendub koguni kaheksaks oluliseks etapiks, millest igal on inimesel oma ülesanne. Murdeiga oma identiteediotsingutega on järjekorras juba viies. Nt imikueas kujuneb baasusaldus, edasi tulevad tahe, eesmargipärasus, kompetents, ustavus ja elukaare esimese poole lõpuosas me õpime heal juhul tundma armastust.
Veelgi suurema üldistusega võiks öelda, et elu esimene pool, nn noorusaeg on oma suunitluselt ekstravertne, loov, keskkonnaga kohanev ja seda enda järgi kohandav. Noorusele on omane ka agressiivsus ja enese tahte kehtestamine. Me nö lööme elus läbi.
Aga nagu me teame, see, minu meelest üleidealiseeritud, tormiline aeg saab ükskord läbi. Meie hoog raugeb. Kõik piirird, mida sai katsuda, on ära katsutud. Meie elu on nö üles ehitatud. Lapsed on suured ja arenenud riikides on selleks ajaks makstud ka majalaenud. Me oleme võtnud maksimumi, mida meie elu meile ette on näinud.
Aga elu pole ju veel läbi. Just seal kliimaksis tabab meid äkki keskeakriisi nimeline ahastus. Me oleme paarkümmend aastat rabanud ja suure asja üles ehitanud, aga nüüd selgub, et meil pole õrna aimu kah, mida see kõik tähendab. Mis on selle „asja“ mõte?
Oleme sisenenud teise suuremasse eneseleidmise perioodi elus. Meie seni vallutustele suunatud pilk pöördub hoopis meie sisse ja me tunneme vastupandamatut vajadust oma nooruse looming läbi mõtestada ja kõiksusega siduda.
Kõiksusega suhestumine on inimesele raske pähkel. Tulevad ju siin kohe mängu mõisted, nagu igavik, elu mõte jne,jne. Igavik ja lõpmatus on meile mõistetamatud. Nende tunnetamist ei võimalda inimese mõtlemise struktuur põhimõtteliselt. Selle korvamiseks on meie mõte loonud Jumala mõiste.
C. G. Jung on öelnud, et Jumal on psühholoogiline fakt. See tähendab, et teda ei saa küll näpuga katsuda, aga igas muus mõttes on ta vaieldamatult olemas. Ilma temata ei ole midagi ega toimu midagi. Tema juuresolekut me näeme kogu inimtsivilisatsiooni vältel.
Oma elu esimeselt, ekstravertsel poolel me ei pruugi tema olemasolu märgata. Siis kulub kogu meie tähelepanu enese ego tõestamisele, aga alustades elukaare teist poolt, selgub järsku, et ilma Jumalata, või selle „millegita“ ei saa enam hakkama.
Eestlane on uuringute järgi Euroopa üks vähem religioosne rahvas. Suur osa meist ei usu Jumala olemasolu. Ometi usuvad samas paljud, et see „miski“ siiski kuskil on, oskamata sellele „miskile“ õieti nimegi anda.
Vanadel kultuurrahvastel on enese mõtestamine igaviku suhtes natuke lihtsam, sest viimased sada viiskümmend aastat teaduslikust maailmavaatest tulenevat materialismi on nende maailmapilti vähem räsinud.
Tegelikult võib julgelt öelda, et padumaterialism on Euroopa kultuuris pigem minevik. Selle tippaeg jäi ülemöödunud sajandi lõppu, koos teaduses valitsenud mehaanilise maailmapildiga. Hilisemad arengud on meie arusaamisi pigem idealismi suunas nihutanud.
Eestlane on aga selles suhtes üks õnnetu rahvas, et Jumal seostub meile alateadlikult eelkõige Saksa vallutajatega ja selle tõttu oli Nõukogude ateismil meie peades hea kasvupinnas. Kuigi protestist okupantide vastu sai muidugi jõulude ajal ikka kirikusse mindud, siis Jumal seostus sisimas pigem mingite vanade mutikeste ja koomiliste pappidega.
Ühesõnaga, meid jäeti Jumalata. Aga inimene ei saa ilma Jumalata. Me vajame siduvat mõistet enda ja igaviku vahele. Eriti elu teises pooles, kus suhe surma e igavikuga on hoopis midagi muud kui nooruses.
Nooruslikus arrogantsis on surm meile vaid teoreetiline sõnakõlks. Jah, me teame küll, et kõik me peame kord surema, aga me ei teadvusta seda endale igapäevaselt. Peale 30.-40. eluaastaid me tajume juba väga selgelt Suure Võrdsustaja ligiolekut. See sunnib meid paratamatult igavikuga kuidagi suhestuma.
Pole tähtis, kas me usume hauatagusesse ellu või peame oma hetki siin maa peal lõplikuks ja kordumatuks. Istudes keskeas oma loodud maailmas maha, me peame tõdema, et kõike mul on, aga midagi on ikka puudu. Ja see midagi ei ole rahas ega milleski maises mõõdetav. Siin nüüd sõltubki juba konkreetsest isikust, kuidas ta seda kontakti igavikuga looma asub.
Paljud inimesed hakkavad tegelema erinevate vaimsete praktikatega. Olgu selleks siis idamaiste juurtega meditatsioon või mõni läänelikum praktika, nagu nt minu lemmik, psühhoanalüüs. Praktika valik sõltub inimese sisetundest ja muidugi ka informeeritusest. Nii või teisiti viivad need praktikad piisava järjekindluse korral isikliku jumalakogemuseni ja seega lahenevad ka probleemid igavikuga.
Paraku ei tea suur osa meie ühiskonnast neist võimalustest midagi ja ainus mälestus millestki justkui igavikulisest on lapsepõlvest meelde jäänud muinasjututegelased — nõiad ja võlurid.
Neid tegelasi esindavadki igasugused selgeltnägijad ja posijad. Nende seas on palju tõeliste võimetega inimesi, aga kuna tegemist on subjektiivse kontrollimatu maailmaga, siis vohab siin ka lihtsalt labane pettus. Näljane inimene on teadagi nõus sööma mida iganes. Nii lähevadki igaviku vahendajatena kaubaks igasugused kaardimoorid ja auratransformaatorid.
Psühholoogina on minu jaoks meie sisemaailm samasugune realiteet, nagu välismaailmgi. Kuna olen ise nüüdseks juba pea 20 aastat vaimsete praktikatega tegelenud (eriti psühhoanalüüsiga), siis olen palju kokku puutunud mitmesuguste seda sorti tegelastega. Enda jaoks olen seadnud tõsiseltvõetavuse tingimuseks, et inimene ise usub oma maailma. Selle tunneb tavaliselt ära, kas tegemist on puhta müügijutuga, või on taga inimese enda sügav usk oma maailma tegelikku toimimisse. Kuigi ma ise eelistan otseseid kogemusi, on tõeliselt usutud maailmadega alati huvitav kohtuda.
Ilma usuta on aga ka meie tavamaailm tühi ja väeti.
