Peeter Raidla: Savisaar lööb kõige nõrgemaid
Tallinna 2010. aasta eelarve jätab pinnapealsel vaatlusel üsna sümpaatse mulje. Loodetavaid tulusid on 2009. aasta täpsustatud eelarvega võrreldes kahandatud 1,2% ja kavandatavaid kulutusi 6,2%. Kusjuures linnavolikogu kulusid on vähendatud 5,5% ja linnavalitsuse kulusid koguni 9,8% (siin ja edaspidi ikka selle 2009. aasta täpsustatud eelarvega võrreldes).
Mida enam aga eelarve numbritesse süveneda, seda rohkem hakkavad silma tõsised käärid suhtumises linnavalitsuse erinevate ametite kulutustesse. Võib koguni öelda, et valusaima hoobi saavad kõige nõrgemad.
Kui kogukulud kahanevad 6,2%, siis võiks ju arvata, et kulude vähendamine valdkonniti jääb samuti keskmiselt 6-7 protsendi vahele. Aga ei, Savisaar nii ei leia.
Kultuuriväärtuste ameti haldusala kulud kahanevad 19%, sealhulgas kulutused raamatukogudele 15,8%, ehkki võiks eeldada, et rahva ostujõu vähendades kiikavad inimesed aina sagedamini raamatupoe asemel just raamatukogudesse.
Spordi- ja noorsooameti haldusala kulud vähenevad 16,4%, mis tähendab üsna rasket hoopi noorsoospordile ja huvialaringidele. Sotsiaal- ja tervishoiuameti kulusid kärbiti 2009. aastaga võrreldes 11,5%, sealhulgas kulutusi sotsiaalhoolekandele 11,9% ja tervishoiule koguni 27,1%. Haridusameti haldusalas kärbitakse kulusid 8,2%, kusjuures kutsehariduses 21,2%. Masendav, kas pole.
Transpordiameti ja kommunaalameti kogukulud kahanevad küll vastavalt 8,2 ja 9,4 protsenti ehk linna keskmise kärpega üsna lähedaselt, kuid siingi on oma vaeslaps, kelleks on taas üks nõrguke. Nimelt Põhja-Eesti Päästekeskus, kellele eraldatavaid summasid kärbitakse 28,7%.
Kui linnaplaneerimise ameti kulude 19,9-protsendiline kärbe on praegust kinnisvaraarenduse seisu arvestades mõistetav, siis Keskkonnaameti kulude kahanemine 21,3% võrra paneb õlgu kehitama. Armu ei saa isegi surnud ja koerad-kassid: kalmistute kulud vähenevad 18,5% ning loomakaitsele eraldatavad summad 31,9%.
Üldiste kärbete taustal eristuvad jõudsa, et mitte öelda kohutava tõusuga elamumajandusele tehtavad kulutused. Elamumajanduse kulud kasvavad tervelt 3,8 korda ja elamumajanduse muud kulud koguni 6,4 korda! Toonitan igaks juhuks, et jutt käib kordadest, mitte protsentidest.
Lõviosa nendest muudest kuludest moodustavad Loopealse ja Raadiku elamurajooni üürid, mida linn maksab arendajale. Põhjuseks Savisaare kavandatud munitsipaalkorterite ehitamise programmi elluviimine, mis reaalsuses tähendab seda, et korteri asukas peab maksma üüri 25 krooni ruutmeetri pealt ja linn tasub täiendavalt 100 krooni samuti iga ruutmeetri pealt. Ikka arendajale ehk erafirmale.
2010. aasta üürisummad, mida Tallinn on kohustunud enda peale võtma, ulatuvad juba üle 100 miljoni krooni aastas. Ning kui ma olen õigesti aru saanud, jätkub selline maksmine kokku 30 aastat.
Olen ka ise olnud sundüürnikega sarnases seisus ning ma ei mõista linnavalitsuse toetavat suhtumist neisse sugugi hukka. Küll on aga kaheldav sundüürnike toetamiseks valitud tee. Ilmselt oluliselt odavam olnuks anda linnakassast sundüürnikele laenu korteri ostmiseks ning nüüd laenuraha mõõduka protsendiga tasapisi tagasi kasseerida.
Palju on räägitud ka linnavalitsuse kulutustest avalikele suhetele. Näiliselt need küll kahanevad 13,8%, ent kui eelarvet lõpuni lugeda, siis võib hoopis vastupidise järelduse teha. Nimelt on eraldi reale paigutatud kavandatavad kulud Tallinna oma telekanali avamiseks. Kui ka need summad avalike suhete kuludele otsa liita, siis saab rääkida hoopis kulude kasvust 29% võrra.
Ehk siis töö ja vile käivad Tallinnas jätkuvalt koos.
