Tehnoloogilistest saavutustest on saanud osa kõik lääne tsivilisatsiooni inimesed, kuid teadusliku maailmapildi jaoks jääks nende peades ruumi justkui üha vähemaks ja kaasaegset kõrgtehnoloogiat kasutades levib suurtes annustes lauslollus.

Sellise ohtliku paralleelsuse tekkimisel, kus kõrvuti eksisteerivad tipptehnoloogiad ja vaimupimedus, mängib suurt ja mitmetähenduslikku rolli meedia. Meedia küsitav tähendus saab ilmseks, kui vaadata meie TV programmide masendavat üldtaset, kus pahatihti puudub oluline erinevus kommertskanalite ja rahvusringhäälingu saadete vahel.

Mõni aeg tagasi võis näha ETVs esinemas kohalikku „füsiognoomi” (füsiognoomika oli XVIII sajandil viljeldav ebateadus inimese näojoonte ja isiksuse omaduste seostest), kes tõsimeelselt arutles selle üle, missuguste nägudega inimesed millisteks tegevusteks sobivad ja missugused mitte.

Räägiti seal ninasõõrmetest, mida juhtidel eestvaates näha ei tohtinud olla, rombikujulistest kortsudest laubal, mis ilmeksimatult näitavat, et tegemist on geniaalse inimesega ja paljust muust põnevast. Kõik oli tore, kuid asjale ei esitatud saate tegijate poolt kõige vähimatki selgitust. Justkui oleks stuudiosse olnud kutsutud ühe auväärse, ehkki veel laiemalt tundmatu teadusharu esindaja.

Paar päeva hiljem raporteeriti uudistesaates pead tõstvatest satanistidest ja kurjade vaimude väljaajamisest, mis satanistide vastu pidavat aitama. Vatikanis olevat korraldatud spetsiaalne kursus vaimulikele, et õpetada neid toime tulema nendega, kellel on kalduvus satanismi ohvriks langeda.

Saatelõik lõppes kummalise tsitaadiga, mille mõte oli umbes järgmine. Kõige keerulisem küsimus saatana väljaajaja (eksortsisti) jaoks olevat selle eristamine, kas tegemist on normaalse psüühikaga inimesega, kelles elab saatan või psüühiliselt haigega, kes vajab eelkõige haiglaravi. Ja jälle ei lõppenud see nõme loba kommentaariga, vaid kuuldu üle otsustamine jäi televaataja enda hooleks.

Veel üks meenutus pärineb ETV eelmisel aastal helendavatest inimestest tehtud saatest. Kindlasti mõned inimesed helendavad (sisemiselt) ja neid tasub televiisoris seetõttu näidata teistele inimestele, kes kahjuks ei helenda samal määral. Ainult et kõrvuti ei tohiks tutvustada nimekat kirurgi, kes esindab teadusliku meditsiini tänapäevaseid saavutusi, toreda, kuid kummalise persooniga, kes enda väitel näeb ingleid.

Võib-olla näebki ja see on tema probleem, kuid ERR saates ei tohi saatejuht jätta selle üle otsustamist, kas inglid on olemas või mitte ja kui on, siis mis mõttes ja kes neid näha suudab, kes mitte, ainult vaataja hooleks. Kui saatejuht ise sellistes küsimustes orienteeruda ei oska, võiks teda aidata näiteks haritum toimetaja, keda peaks telemajas veel ehk leiduma.

Viimane näide on aga päris värske, mil ühes saates tutvustati Brasiilia imeravijat, kes kääridega nina kaudu rinnavähi välja sikutas. Tegemist oli emotsionaalse saatelõiguga, kust jäi kõlama mõte, et seda patsienti, kelle siinne ametlik meditsiin oli surema jätnud, aitas tema hädas imeravitseja.

Juhtumit kommenteeris kohalik arst-onkoloog, mis jättis mulje justkui kahe eksperdi, raviviisi konkureerimisest, kuid välja kukkus kogu lõik imeravitseja võimete reklaamimisena. Saatejuhi poolt ei esitatud mingit seisukohta alternatiivsetesse raviviisidesse suhtumisse, inimesi isegi ei manitsetud mõistlikkusele.

Kirjeldatud juhtumites, mis ei moodusta kindlasti lõplikku loetelu publiku teadvuse prügistamisest meedia poolt, on miski äärmiselt paigast ära. Ja seda vaatamata asjaolule, et elame postmodernses ajastus, kus igaüks võiks nagu arvata ja uskuda, mida heaks arvab. Kas see ikka on nii ja kuidas on võimalik elada ja edukalt hakkama saada, kui puuduvad adekvaatsed baasteadmised muuhulgas loodusseaduste kehtivuse kohta?

Kui kommertsialiseerunud meedia on täis harimatust ja lodevat keelekasutust ja eetrisse lastakse tundide viisi toimetamata loba, on see ebameeldiv ja taastoodab keelelist lodevust meie igapäevasesse ellu. Ilmselt pole aga sellisel juhul tegemist lausa traagilisi tagajärgi toova tegevusega, vaid pigem maitsetusega. Kui aga meedias päevast-päeva räägitakse asjadest valesti s.o teadusliku maailmapildiga mitte kokkukäivalt, on tegemist ohtliku tendentsiga, mis toob kaasa inimeste vaimse kahjustumise.

Meenub absurdne vaidlus formaalselt haritud tuttavaga, kes kavatses endale osta seadme, millega saab paari puuhalgu põletades kütta tervet maja. Minu väide niisuguse seadme olemasolu võimatuse kohta, kuna see oleks vastuolus energia jäävuse seadusega, ei veennud vestluskaaslast vähimalgi määral. Lisaks olevat ta kuulnud kusagilt, et energia jäävuse seadus olevat juba ammu teadlaste poolt kummutatud.

Olukord võibki aga olla tõsisem, sest et äkki luuakse harimatuid inimhulki teadlikult. Kõige parem tarbija on vähese ettenägemisvõimega ja oma tahtmistest pimestatu. Tema pea aetakse täis täis pahna ja siis antakse näiteks laen maja ostmiseks, mille tagasimaksmine järgmise 30 aasta jooksul olevat lihtne. Inimesele tehakse selgeks, et tema ettevõtmised saavad edaspidigi minna ainult tõusvas joones, et ei temaga ega tema tööga ei saa järgneva kolme aastakümne jooksul juhtuda midagi ebameeldivat. Pärast pole raha ega maja, vaid kõik on kellegi teise oma.

Teine valdkond, kus inimeste lollitamine võib olla teadlik, on poliitika. Valijalt hääle saamine kui omaette tegevus tugineb kindlatele ja mõnikord küünilistelegi arvestustele. Ehkki deklaratiivselt kinnitavad kõik erakonnad ja reklaamiagentuurid, et nende kampaaniad on suunatud arukale, ratsionaalseid otsusesid tegevale valijale, on see pigem bluff.

Asjaosalised teavad meedia osast inimeste tarbimiskäitumise kujundamisel ja massitiraažis (telepildis) klientideni viidud poliitik (partei) saab lisahääli ainuüksi seetõttu, et ta on pildil ja konkurent mitte. Mil viisil ja missugust sõnumit esitades pildil ollakse, on teisejärguline, sest ka lamedat „mulli ajades” ollakse justkui otseteel valija hingesügavustesse.

Samuti kasutatatakse kõhklematult varjatud poliitilise reklaami võimalusi. Nii näiteks esineb juba aastaid siinses meedias üks hiromant osaledes järjest paisuvas horoskoopide äris. Tema targutusi veidi tähelepanelikumalt vaadates näeme ühte regulaarsust, sest selgub, et eriti tume on Eesti tulevik alati siis, kui ühte erakonda võimul pole. Ja vastupidi, kui see erakond on linna- või riigitüüri juures, muutuvad prognoosid kohe paremaks ja tulevik helgemaks. Mis teha, kui tähed ja seapõrnad niiviisi näitavad!?

Julgeks arvata, et inimene, kes eimillestki sooja tootva seadme endale koju ostab, saab petta. Nagu ka firmajuht, kes hakkab tegema otsuseid kellegi arengupotentsiaali ja võimete suhtes tuginedes „füsiognoomi” hinnangutele. Kui kellelgi (või tema lähedasel) on tekkinud psüühilised probleemid ja ta ei lähe arsti jutule, vaid proovib abi saada selgeltnägijalt, saab see olla vaid tühi ajaraiskamine. See, kes usub kriitikavabalt kõike talle räägitavat, valib parlamenti kõige suuremad sulid, annab bussijaamas oma raha mustlasele “needuse mahavõtmiseks”, ostab TV-poest kasutut kola ja viib lõpuks oma viimased sendid “sensitiivile”, et too seletaks, miks tal elus halvasti läheb.

Üldreegel on, et harimata inimese elu tänapäeva maailmas, mis muutub järjest keerulisemaks, ei saa olla edukas ja hästi kulgeda. Varem või hiljem langeb ta kellegi või millegi lõksu, mida oleks kindlate üldteadmiste olemasolul saanud vältida.

Igaüks ei pea kõiki asju peensusteni teadma, kuid tähtis on omada erinevatest teadusvaldkondadest tõeseid algteadmisi, mida ju tavaliselt ka enda kogemused kinnitavad. Näiteks, et asjad kukuvad gravitatsioonijõu mõjul Maa keskpunkti poole ja teisesuunaliseks liikumiseks on vaja energiat. Samuti on lugu energia jäävuse seadusega ehk võimatusega luua igavene jõumasin- perpetuum mobile. Kui keegi väidab, et on teinud efektiivselt töötava mootori, mis kasutab õhust saadud vesinikku, on see bluff, mille üle ei tasu pead murdma hakata.

Õhust vesiniku tootmiseks kulub niivõrd palju energiat, et sellise mootori kasutamine oleks liialt energiat kulutav. Tuumaenergia kasutamine niisugusel eesmärgil nõuaks aga juhitavat termotuuma reaktsiooni, millega teadlased pole veel hakkama saanud. Usaldada tasub niisuguste ekspertide arvamusi, kellel on kindla valdkonna kohta teaduslikke teadmisi ja klassikalise kooliharidusega saadud baastõed aitavad kõigil elus hakkama saada.

Skeptik võib siinkohal öelda, et paljude asjade kohta puuduvad siiani teaduslikud seletused. Tõepoolest, teadlaste poolt on veel palju asju läbi uurimata ja mitmed küsimused alles ootavad head vastust.

On aga selge, et teadust eristab ebateadusest ja tühjast jutust selle pidev areng ja kriitilisus. Olemasolevaid teooriaid lükatakse ümber, täiendatakse ja sel viisil lähenetakse pidevalt üha täpsemale arusaamale maailmast. Pseudoteadlaste ja posijate dogmad püsivad aastasadu ilma arenguta.

Kui kümme erinevat astronoomi vaatlevad taevast ühte piirkonda, siis saab kümme enam-vähem kokkulangevat tulemust. Kui paluda kümnel astroloogil koostada kellegi sünnihoroskoop, siis saame kümme erinevat tulemust. See korduks ükskõik millise “paranähtusega”, mida on küll palju uurida üritatud, kuid alati on olnud resultaadiks null. Samas loob tõeline teadus iga päev midagi uut, mis varem või hiljem kasutusse jõudes meie kõigi elu paremaks ja mugavamaks teeb. Tasub mõelda kasvõi arvutite ja sidevahendite arengukiirusele viimasel paaril aastakümnel või meditsiini saavutustele, mis tuginevad teadusele ja ei millelegi muule.

Meie elu formuleerimata baashüpotees rajaneb teaduslikule maailmapildile, kus meedial on kõrvuti kooliga suur roll inimeste harimisel. Kuidas saakski asi olla teistmoodi Eestis kui läänelikus, modernses ühiskonnas. Kuigi mõnes teises tsivilisatsioonis võivad asjad olla teisiti ja Iraani president äkki usubki, et Allah ei laseks nende tuumapommiga midagi halba juhtuda. Lääne tsivilisatsioonis meedia poolt edastatavad teated peaksid olema põhimõtteliselt õiged s.t kooskõlas loodusseadustega ja harimatuse levitamine peab olema keelatud.

Eeskätt ERR saadetest ootaks seetõttu objektiivset informatsiooni, kus esitatakse fakte ja nende kommentaare, mis on teineteisest selgelt eristatavad. Kuigi meelelahutusel on oma koht, ajab endast lugupidav kanal rubriigid meelega sassi ainult esimesel aprillil. Kas meie rahvusringhääling täna neid reegleid ikka piisavalt hästi teab ja järgib või on valmis levinumbrite nimel tegema ükskõik mida, sellele oskavad paremini vastata meediaeksperdid. Kuid kui vastamisi on ühelt poolt teaduslik, ratsionaalne maailmavaade ja teiselt poolt vaimupimedus, müstika, ei saa ERR ehk riigitelevisiooni saatejuht jätta valikut tegemata.

Eesti riigieelarvest finantseeritav programm peab toetama teaduslikku maailmanägemist.