Muidugi on Cameron ülioptimistlik, kui mitte lihtsalt naiivne, mängides Metsiku Lääne kunagiste indiaanisõdade lõpptulemuse kaugel planeedil ümber sealsete "indiaanlaste" ja nende looduslähedase elulaadi kasuks. Võib-olla on aga tegemist hoopis valge mehe häbiga rassikaaslaste poolt omal ajal korda saadetu pärast.

Igatahes on selge, et tegelikkuses on kõikide loodusega tasakaalus elavate rahvaste vibud-nooled seni alla jäänud "progressi vääramatut jõudu" ülistavate kapitalikogujate kuulidele-mürskudele.

Nii et iseenesest ei peaks Cameroni seekordset sõnumit võib-olla nii üheselt lugema. Ehk loob lavastaja oma Utoopia, kõige elava vahelise täiusliku tasakaaluga planeedi hoopis meeldetuletusena, et me pole enda oma veel päris tuksi keeranud. Veel on võimalik midagi ette võtta.

Mis jätabki meile, vaatajatele-kaasamõtlejatele, võimaluse reaktsiooniks. Minu isiklik kogemus lubab väita, et Eestis on selleks reaktsiooniks räme naer.

Keda mu prügisorteerimine päästab?

Meie prügimäed ei hakka viie põlvkonna jooksul ka veel üle ajama.

Vana diivan metsa alla - see ju naturaalne materjal, küll kõduneb.

Mingite puudekallistajate möla, rsk, tegelt on suurem maastur mulle turvaline ja muu mind ei koti...

Need on vaid mõned paljudest "keskkonnateemalistest seisukohtadest", mille tunnistajaks olen paari viimase aasta jooksul olnud. Tee eestlasega ainult juttu keskkonnast ja viie minutiga neab ta rohelisi, nii poliitilisi kui maailmavaatelisi, nii kodukootuid kui importkaupa.

Või teistpidi - millal viimati oli mõni oluline keskkonnateema mõnedel valimistel märkimisväärsel kohal?

Kõik roheline nagu seisaks eestlase ja nõuka-aja järelreaktsioonina puhkenud tarbimisvajaduse vahel. Ei mäleta ta sedagi, millest meie iseseisvusliikumine omal ajal ühe olulise tõuke sai.

Meie, pärismaalased, seisime vastu suurele vastikule kaevanduskavale. Paljakäsi, isegi ilma vibu ja noolteta. Kas tõesti ainult selleks, et sama maa ise ära lagastada? Mis siis, et aeglasemalt.