Kivisildnik: Laste sõber – jõulu hmm-hmm 3. osa
Leo silmas hiinlast juba mitme kvartali kauguselt, külm, nälg, raev ja seksuaalne frustratsioon olid muutnud ta meeled iseäranis teravaks. „Keiriksa, keiriksa…“ hõikas ta nii peibutavalt kui vähegi oskas. Hiinlane tundus olevat täpselt paras, selline nunnu ja käepärane, täpselt üheteistaastase poisi mõõtu.
Beljašimüüja eest põgenev Jungpong puges ahvikiiruses Leo kingikotti, lubas olla vait ning mitte liigutada seni kuni keiriksa ta Pariisi sõidutab. „Nädalaga oleme kohal, viin su omal kulul Eiffeli torni tippu, mu sõber,„ lubas Leo kotisuud kinni nöörides. Tulivihane ja pesapallikurikat vibutav beljašimüüja tormas külmavõetud naba ja suure kotiga pedofiilist vastikustundega, ent midagi kahtlustamata mööda.
Yie Jungpong oli õnnelik, tosina beljaši eest polnud ta midagi maksnud ja pealegi olid ta need jooksu pealt alla kugistanud. Raha tal oli, raha oli sitaks, kuid ta ei julgenud seda avalikus koha välja võtta, sel olid omad põhjused. Jungpong hingas kergendatult, ta polnud lämbunud ei merekonteineris ega oma veres taarapunkti taga, pealegi oli ta kioskimehe õiglase kurika eest pääsenud.
Ja mis kõige tähtsam, juba nädala pärast on ta oma kuueteistkümne lapse, naise ja kahe liignaise juures La Chapelle-sur-Crécy's. Ainus probleem oli kõht, Jungpongi sisikond tahtis sõna otseses mõttes lõhkeda. Meeletud gaasid, neetud beljašid. Leo kingikotis oli veel paisumisruumi, aga kindlasti mitte nädala jagu. Yie vanaema oli kultuurirevolutsiooni üle elanud, ta oli kindel, et peab kõigele vaatamata vastu.
Riigipangas ei olnud kellelgi kokaiiniallergiat, personal oli seitsme aasta jooksul valgest kulbist sõna otseses mõttes läbi imbunud. Vana Nõmmik töötas metoodiliselt, valged jõulud oli õhus, vees, peldikupaberis ja isegi toolipolstris. Juhtus mõni naiskolleeg tampoonikarbi tualetti unustama, väga hea, Marko oli võimeline andma kahe minutiga tampoonidele veelgi lummavama sisu.
Teadlaste väitel vahetuvad inimese keha molekulid seitsme aasta jooksul, kogu riigipanga elavjõud koosnes nüüd sada protsenti kokaiini molekulidest. Marko kolleegid viisid töölt koju raha, andsid iseendale laenu, mida keegi teine riigipangast ei saanud. Mida nad selle papiga teevad, mõtles Marko alati punnis portfelle, põuetaskuid ja ridiküle vaadates, koka on meil ju ometigi tasuta. Harjumuse terrori vastu ei saanud ka valge jõud.
Pangatöötajad viisid raha koju, panid kas pesukorvi või mikrouuni ja jäid seina põrnitsema. Kaheksa tundi kokat, kaheksa tundi seina ja kaheksa tundi kolmemõõtmeliste unenägudega und. Elul polnud viga ja Marko tundis enamat õigustatult jõuluvanana, selle õige jõuluvanana. Nüüd oli tarvis kogu riigieelarve oma kontrolli alla saada, see oli järgmise seitsme aasta plaan.
Marko otsustas oma poliitilist platvormi valijatele tutvustama hakata ning avas ukse koridoris laamendavale Leole. Oli selge, et valge viin oli kodanikule halvasti mõjunud, ta vajas midagi palju valgemat. Kogu rahvas vajas seda. Leo vajas publikut, tal oli Jungpongi Õismäele sõidutades tekkinud geniaalne näidendi idee.
Idee oli pärit ühest ameerika filmist, kus keskklassi pere trepile asetati pakk, pakis oli nupp ja kui pereema nupule vajutas, suri kuskil keegi ja tädike sai miljon dollarit. Leo ei saanud aru, kuidas see nupp töötas ning ta otsustas skeemi lihtsustada — lööd kellegi kirvega maha ja saad miljon dollarit. Kirves oli tal lasteteatri rekvisiidikeldrist, kott sealtsamast ja suvaline hiinlane taksopeatusest.
Erinevalt riigipanga töötajatest oli Timol kokaallergia, see oli halb, kolmemõõtmelisi unenägusid nägi ta ilmsi, magada ei saanud üldse ja süda läikis nagu Leo stilettkontsaga rihmik. Ometi pidi ta nüüd koju minema, sest kärgkino suleti ja turvamees oli ta tagumise istmerea alt välja koukinud. Timo astus lifti samal hetkel kui Leo Nõmmikute korterisse vaarus.
„Valged jõulud…“ alustas Marko. „Ma tulin su eide juurde, nupumees!“ vastas Leo ja lõi pankuri kirvesilmaga oimetuks. Marko põlevad silmad lülitusid automaatselt parkimisrežiimile. Lavastaja oli näidendi algusega rahul, tempo oli hea. Margit nihkus mööda seinaääri esiku poole, tolmupühkimisest oli ta saanud tavalisest suurema annuse. Sein tundus pealetükkiv, aga sellest polnud midagi.
„Kuule tädi, võta kirves ja löö… hmm-hmmm, siis saad…“ Margit haaras Leol kirve käest, võttis hoogu ja lõi. Koka oli andnud talle tarkust mõista, mida temalt tahetakse ja ühtlasi karu jõu. Ainsa hoobiga lõikas ta Yie Junpong keskelt pooleks, paadipõgeniku kannatustele tuli lõpp — gaasid pääsesid lõpuks valla.
Dollarite pilv, verine vaht ja vana Nõmmiku kokavaru valge pihu täitsid tüüpkorteri kolm tuba ainsa hetkega. Hais oli kohutav, aga lavastajat see ei häirinud. Kõik toimis, ta kummardas, surus riidekappi lennanud Margiti elutut kätt, korjas kokku suuremad ja tervemad rahatähed ning väljus veel kord kummardades.
Valge pulber langes tasa tasa verisele rahavahule esiku põrandal. Teisel pool seina pesi Porfiri rohelise seebiga käsi, mis olid õlgadeni naftataolise ja vastikult kleepuvaga ollusega kaetud. Õnneks olid vene jõulud teisel ajal, tuju oli küll rikutud, aga see polnud peotuju. Lisaks kõigele imbus kõrvalt korterist hingekriipivat lehka.
Lavastaja hüppas avanenud liftiuksest sisse, hirmunud nooruk taganes poolteist sammu ning kangestus. Leo nägi sõna otseses mõttes sitt välja. Verine käsi vajutas nupule üks, uksed sulgusid ja lift võttis kohalt. Siis tundis Leo pulgakommi, patsipaela, kaisukaru, popkorni ja üllatusmunade hõngu.
Tallinna ülikooli kolmanda kursuse tudeng Timo lõhnas nii nagu kõik lapsed, kelle hulgas ta päevast päeva kolmemõõtmelist lihapallimultikat vaatas. Leo sulges silmad ja ägas: „Andu mulle, hea laps, rahas pole küsimus.“ Ja Timo andus, ta oli kõigeks valmis, et mitte koju minna. Ja ta tegi õigesti.
Lõpp
Sanga talus
24.-26.12.2009
