Perekond Nõmmikute kolmetoalises korteris valitses mõõdukas jõulurutiin, telekast tuli Üksi kodus üks, köögitelekast Üksi kodus kaks, mõlemas filmis kõrvetati kedagi tulise rauaga, ahjus särises eelküpsetatud lihakäntsakas. Saab rutem valmis.

Pereema Margit oli enda ette kuhjanud aastakäigu nipiraamatuid, see oli tema viis koduste tööde eest põgenemiseks. Põgeneda polnud muidugi enam kuhugi, sest kõik oli korras. Selja taga oli nädal aega koristamist ja närvilist asotsiaalide varitsemist, pärast prügikolli visiiti võis prügikonteineris natuke ruumi olla, kuhu jõuga järjekordne jäätmelaadung pressida.

Margit ei tahtnud jõulusid, neil ei käinud keegi külas, söödi ikka sedasama lihakäntsakat mida alati, ei räägitu millestki. Joodi seda mida pidi jooma, kingiti seda mida pidi kinkima ja üritati maavillase naljasaate ajal naerda. Naistepäevad olid paremad, lolli nalja oli vähem.

Pereisa Marko ei tahtnud aga üldse jõulusid. See tarbimissabat ei erinenud millegi poolest tööst Riigipangas, kus tema ülesandeks oli ära kulutada kolmkümmend tuhat krooni kontorikulu iga töötaja kohta iga kuul kümnendaks kuupäevaks. See oli kohutavalt nüri töö, ta tegi seda hästi kuid sisemise veendumuseta. Marko ei andnud endast kunagi sada protsenti.

Margiti ja Marko poeg Timo ei olnud kodus, tal hakkas kodus halb. Kohvi juues hakkas halb, röstsaia süües hakkas halb, kohvikoorest ja võist hakkas veel halvem. Ta ei söönud enam aastaid kodus, ta ei julgenud ventilaatorit käima panna ega ribikardinat avada. Nüüd aga keerutas mutt tolmu üles ja säristas liha. Timol hakkas üksi sellest mõttest kohutavalt halb.

Timo oli käinud just Hesburgeris söömas ja läinud automaatselt Õismäe trolli peatusse, et koju sõita, see halb komme oli tal kooli ajast külge jäänud. Õnneks tuli talle vastu liibuvates hõbepükstes, kuldse kikkhabeme, palja naba ja punastest litritest mantliga jõulupede ning raputas ta rutiinist välja. Timo pööras otsa ringi ja läks kinno tagasi.

Sel ajal kui Timo kolmtee prillid ees neljakümne teist korda lihapallimultikat vaatas, külmetas jõulupedeks kostümeeritud Leo trollipeatuses. Kõige hullem oli jalgadel, värvilise klaasiga kaunistatud kõrge kontsaga rihmikud oli ka miinus ühega ilmne liig. Ainus võimalus amputeerimise vältimiseks oli joosta, Leo jooksis Balti jaama, kunagi oli seal olnud soe. Leo ei mäletanud, et see oli suvel.

Leo oli teatriinimene ja tal oli kõik halvasti. Tal oli kõik alati halvasti olnud. Ta ei saanud vaadata peeglisse, sest sealt vaatas vastu muruniitja alla jäänud David Bowie. Uduse vilava pilguga, kole, andetu ja ettearvamatu David Bowie. Armetu olend, kellel lisaks näitlejale nii vajalikule karismale puudus ka võime ligimestes vähimatki kaastunnet äratada. Temast ei oleks kunagi saanud head kerjust.

Keegi ei saanud vaadata lavale, kui Leo seal šamaanitrummi saatel Uku Masingu luuletusi esitas või sümbolistlikus näidendis Udumäe kuningana vanast voodikattest õmmeldud mantli hõlmadesse takerdus. Leo sai ise ka väga hästi aru, et lavale pole tal asja ning keskendus lavastajatööle lasteteatris. Ta armastas lapsi, see ei olnud küll vastastikune aga nad vähemalt ei mõnitanud teda.

Pedofiilid jõuavad varem või hiljem lasteteatrisse, Leo laekus Tartu Lasteteatrisse aga väga halval ajal, just siis kui üks kuri inimene selle tema meelest täiesti kasutu kunstiasutuse teadlikult hävitas. See oli juhtunud juba väga ammu aga Leo viha kurja teatridirektori vastu ei olnud kusagile kadunud.

Otse vastupidi, vahel tundus Leole, et kättemaksuiha hakkab varjutama tõmmet kaheksa-aastaste poisikeste vastu. Taolistel hetkedel tundis Leo õõvastavat tühjusetunnet ning oli täielikus segaduses, ta võis tuttavas linnas ära eksida, mida iganes ja nüüd oli ta taas kord kusagil ja ta ei teadnud kus. Mis kuradi paneelmajad need on?

Järgneb