JUHTKIRI: Eestlase usk - selgeltpimedate tuleproov
Eesti ajalehtedel ja veebiportaalidel on kombeks ikka horoskoope avaldada. Aasta lõpul koguni terve aasta peale ette. Väitku eestlased sõpradele-tuttavatele mida tahes, läbimüügi ja loetavuse poolest on horoskoobid üks kõige edukamaid (müügi)artikleid.
Telekanalitel korraldatud "selgeltnägijate" turniirid või paranormaalsete nähtuste esitlused on vaadatavuse edetabelite tipus nagu viis kopikat. Kui ühel keskmisel naisteajakirjal kehv kuu on, annab seda alati päästa mõne Nastja või Pendli-Veeliksi intervjuuga.
See kõik on seda hämmastavam, et näiteks meie kultuuriruumile pikalt omasesse luteri kirikusse kuulub ainult neljandik eestlastest.
Jõulude eel ja ajal räägitakse palju usust ja uskumisest. Väga vähesed meist ütlevad, et ei usu õieti üldse endast ülevamasse ning saavad hakkama ainult "omaenese tarkusega". Samas näitab kõikvõimaliku pseudoteadusliku materjali hea minek, et eestlane ei ole oma usus eriti (järje)kindel. Pigem hüpleb ta siia-sinna ja helbib moosi pealt vahtu.
Olukorras, kus ülejäänud maailm toetub tunnetuslikult üsna tugevalt kahele sambale - religioossele ja teaduslikule - on eestlane valinud omamoodi kolmanda tee. Tee, mis näitab, et oma iseseisvuse värkeima 18 aasta jooksul pole me ikka veel selgusele jõudnud, kes me vaimselt oleme.
