Jaak Aaviksoo: Hukkumishüvitise probleem lahenemas

Äärmiselt emotsionaalne ja missioonidel osalevate sõdurite jaoks oluline teema on takerdumas bürokraatlikku juriidikasse. Lihtsalt sõnastades on sõdurid tõstatanud küsimuse, kas nemad ei võiks hüvitise saajate ringi määratlemisel sõna sekka öelda ja seda eelkõige, aga mitte ainult, oma elukaaslasi silmas pidades.

Olen põhimõtteliselt veendunud, et sõdurite seisukohti tuleb arvestada – oma elu Eesti riigi nimel ohtu seadvate inimeste soovidega arvestamine on vastastikuse usalduse küsimus ja riigi ülesanne on korraldada see kõigile pooltele vastuvõetaval moel. Olen teinud ettepaneku, et pool hüvitisest läheks võrdsetes osades seaduses määratud isikute ringile (vanemad, lapsed, lesk ja perekonnaseaduse alusel hukkunu ülalpidamisel olnud teised isikud) ja teine pool kaitseväelase enda poolt vabalt nimetatud isikutele, kelle hulgas võivad olla ka ülalnimetatud isikud, tema poolt määratud proportsioonides. Kui kaitseväelane oma tahet ei soovi avaldada, jagatakse kogu hüvitis seaduse alusel.

Esmasel kooskõlastusringil leidis see ettepanek kriitikat nii rahandusministeeriumi kui sotsiaalministeeriumi poolt, eelkõige viidetega võimalikele konfliktidele toitjakaotus- ja töövõimetuspensionide maksmise korraldusega, aga ka perekonnaseadusega. Alust selleks andis muuhulgas asjaolu, et seaduses nimetatakse seda hüvitist (ühekordseks) toetuseks. Tänaseks on minu arutelud rahandusminister Jürgen Ligi, justiitsminister Rein Langi ja sotsiaalminister Hanno Pevkuriga andnud lootust, et probleem laheneb.

Oleme kokku leppimas selles, et tegemist on kaitseväelase hukkumise korral riigi poolt makstava ühekordse hüvitisega, kompenseerimaks lähedase inimese kaotusest tingitud (moraalset) kahju. Lähedaste inimeste ringi määratlemisel inimese enda soovide arvestamine on loomulik ja see võib lisaks seaduses määratletud isikutele vabalt hõlmata nii elukaaslast kui ka näiteks sind üles kavatanud tädi või vanaema.

Seda hüvitist tuleb vaadelda lahus toitjakaotuse, töövõimetuse ja toimetuleku probleemide ringist, mida lahendatakse teiste seaduste või teiste kaitseväeteenistuse seaduse sätete alusel. Samuti pole muudetaval hüvitise maksmise korraldusel kuidagi tegu vabaabielu seadustamise või riikliku tunnustamisega.

Mul on hea meel, et selle kaitseväelastele olulise küsimuse lahendamisel on olnud tunda avalikkuse tugevat toetust. On hea, et me mõistame oma kohustusi nende inimeste ees, keda me saadame surmaga silmitsi seisma Eesti riigi ja meie liitlaste kaitsel, sündigu see siis lähedal või kodust kaugel.