Indrek Hirvlaan: Kiiruskaamerad ja ahistamine

Iga Eesti elanik peaks liiklusesse asudes korra mõtlema selle peale, et kas ta teeb enda poolt kõik, et „õhtuks koju“ jõuda. Tartu-Tallinn trassil töö tõttu iganädalaselt liigeldes võin ilma statistika abita öelda, et 40 protsenti liiklejatest kindlasti nii ei mõtle. Kurb on, et nii ei mõtle ka liinibusside bussijuhid, kelle kiirus on valdavalt 95-100 kilomeetrit tunnis.

See, et riik on paigaldanud maanteele kiiruskaamerad, on statistika tagajärg. Liiga palju surmaga lõppenud õnnetusi, liiga palju politseile vahele jäänud kihutajaid.

Miks näiteks Soomes ja Rootsis inimesed liikluses elu ohtu ei sea? Mis neil teisiti on?

Minu hinnangul on kõige kurja juur mõõdasõidud. Isegi pereisad, kes muidu on nõus liiklema lubatud kiiruse piires, muutuvad Philippe Massadeks, kui on vaja korraga kolmest rekkast mõõda saada. Mujal riikides on põhimaanteedel selleks kas poolteist rida (laiem sõidurida võimaldab eelsõitjast mööduda sõltumata sellest, kas keegi parasjagu vastu sõidab) või Soomest tuntud „ohituskaista“ (ajutised neljarealised lõigud, mis teatud vahemaa tagant korduvad).

Mujal riikides on sellest aru saadud ja võetud meetmeid, mis rahustavad liiklust, mitte ei piirdu karistamise ja läbi piirangute reguleerimisega. Mis meil valesti tehti? Pandi kiiruskaamerad ja alustati kurjamite tagaajamisega.

Toon lihtsa näite. Sooritan mõõdasõitu rekkast, mille kiirus on 80 km/h, olen temaga kohakuti ja näen vastassuunast tulevat sõidukit alles manöövri lõpufaasis. Ellujäämisinstinkt ütleb "gaas põhja!", aga seadus ei luba - pahimal juhul saan trahvi selle eest, et säästan enese ja vastutuleva sõiduki reisijate elud.

Meie liiklusele ongi tüüpiline selline kassi-hiire-mäng. Politsei ja riik piiravad, aga kuna piirangud ei ole läbi mõeldud, siis kodanikud otsivad võimalusi piirangute vältimiseks.

Riik võiks mõelda elektrooniliste, isereguleeruvate liiklusmärkide paigaldamisele, mis annaksid adekvaatse sõidukiiruse vastavalt teeoludele. Näiteks talvel jäitega lõigul metsavahel kiiruseks 82 km/h, mitte statsionaarne 90, mis võib antud olukorras olla juba eluohtlik kiirus. Seda kõike saaks teha lokaalselt, analüüsides temperatuure teel ja õhus ning sademeid ja kuvades automaatselt kiirus.