Kuigi paari selline käitumine on ilmselt tingitud soovist kaitsta laste privaatsust meie seni üsna homotõrjuvas riigis, on sümboliseerib see samas pea kogu Eesti geikogukonna ning eeskätt nende õiguste eest võitlejate käitumist.

Eesti vähesed geiaktivistid võrdlevad pidevalt Eestit lääneriikidega, taunides siinsete seaduste tagurlikkust homode suhtes ning negatiivset avalikku arvamust. Samas jätavad nad kahe silma vahele tõsiasja, et mujal ei ole homodele nende õigusi antud niisama ilusate silmade eest. Ei, sellele eelnes homokogukonna avalik ja pikaajaline võitlus oma õiguste eest. Ning võitluse äärmiselt oluline osa oli oma seksuaalse eelistuse avalikustamine ühiskonnas tuntud inimeste poolt.

Eestis aga on oma seksuaalse suundumuse avalikuks teinud vaid käputäis inimesi. Vähem või rohkem on end eksponeerinud väike, aga värvikas galerii alates väsimatust kirjasaatjast Hillar Kohvist ja tõsielusarjade pseudokangelastest ning lõpetades valimistel piinlikus kontekstis pildile sattunud Tartu reformvända Ago Pressiga. Kuid kui üksikud erandid (Viimsi lesbipaari kohtuasja ajav jurist Reimo Mets, homoaktivistid Ivar Sild või Lisette Kampus näiteks) välja arvata, on nende ainsaks märkimisväärseks saavutuseks oma seksuaalse sättumuse eksponeerimine kollases meedias.

Aga ülejäänud 99 protsenti geidest istub kambakesi kapis edasi. Meelelahutusärimees Peeter Rebane on ainus, kes oma seksuaalsed eelistused hiljuti avalikult välja öelnud. Muud Eesti tuntumad homod ei afišeeri oma suundumust ning pareerivad rohkem või vähem nunnutades kõik vastavad küsimused.

Homode klannisolidaarsus toimib küll anonüümsetes siseringides, kuid enamiku geide pähe tõmmatud küüntest kübar ei aita kuidagi lahendada kogukonna võtmeküsimusi. Kuni homod kapist välja ei tule, pole ju kedagi, kelle suhtes oma veendumust muuta või võrdseid õigusi anda.

Samas on Eestis kümneid andekaid, sarmikaid ja mõjuvõimsaid homosid, kelle kasvõi üksainus avameelne intervjuu võiks suhtumist geidesse Eestis muuta rohkem kui kümme aastat nurgatagust homosoigu eurorahade toel. Miks pole näiteks Viimsi lesbipaari kaitsele tõusnud mõni tuntud ja vastassooihara massi poolt armastatud näitleja või saatejuht? Seni, kuni meedia esitleb näidishomodena üksikuid veidrikke või hallivõitu tavakodanikke, ei muutu suurt midagi.

Eesti homokogukonnal puudub karismaatiline ikoon, kelle isik tolerantsile kaasa aitaks ning kelle eeskuju ajendaks ka teisi kapist välja tulema. See on põhiline, mis võiks muuta Eesti ühiskonna suhtumist. Kui homod saadavad barrikaadile vaid üksikuid võitlejaid-eestkõnelejaid, siis on nende enda probleem, et kapis on pime, tolm ajab aevastama ning valgust paistab ainult lukuaugust. Kui ei taha, pole ka vaja.

Loomulikult pole see kerge, sest vanasõnagi ütleb, et esimesed heidetakse, tagumised tapetakse. Aga kui keegi tahab muutust, siis peab ka otsa lahti tegema. Eesti vajab homostaari!